"Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära"

Ma mäletan mõnda asja, mis olid lapsena mu unistused.  Hobused. Ma igatsesin omale meeletult enda hobust ja käia ratsutamise trennides. Ma nägin unes, kuidas ma oma uhke, suure, kõrge turja ja laia lakaga valge ratsuga mööda enda koduküla ringi ratsutan ja kõik mind vaatavad. Teate küll, kuidas unes sellise asja kogemine tundub vägagi reaalsena.   Ballett. Ma vaatasin tihti filme balletitantsijatest ja unistasin olla üks neist. Mu lemmikmultikas oli mingi vahe "Baleriin Angeliina"-multikas hiirekesest nimega Angeliina, kes oli, njah, baleriin.   Kosmos. Oi, kuidas mu suurim unistus oli saada kosmonaudiks. Teised unenäod hobuseteemaliste kõrval, mis mind igapäevaselt külastasid, olid enamasti süžeega, kus me olime oma meeskonnaga maandunud just mõnel planeedil või Kuul ning väljusime oma kosmoselaevast teise taevakeha pinnale. Kaaluta olek ning hõljumise tunne seal olid minu jaoks kõik. Mul on siiani alles kassett, millele on lindistatud "intervjuu" minu...

Selline mulje oli küll, kui eile hommikul õue astuda. Nagu kõik n äeksid esmakordselt lund ja mitte see aasta, vaid üleüldse oma silmaga ja reaalselt. Esimene mõte õue astudes ja oma autol ca 40 sentimeetrist lumekihti n ähes on endal: "Noh, sellega sõidan taaskord siis, kui see lumi uuesti  ära sulab." Kõnnin spordiklubi hoone poole ning valida on, kas siinpool teed põlveni või siis seal teisel pool kõigest pahkluuni lumes sumbata. Üle tee joostes teen avastuse, et uiskudega oleks ilmselt parema tasakaaluhoiakuga üle saanud.  Ülek äigurajad ise on ka omaette tsirkus. Kari vanamemmesi ootamas stardipauguna süttivat rohelist tuld, et teha kiireim liigutus, kes esimesena l äbi lumevalli teele astutud saab. Ja vall on tõesti kõrge ning vaid ühe avausega teele - ootan isegi kõikide memmekeste sellest l äbitungimist enne, kui ise teises suunas astutud saan. Autodki poleks nagu enne lumistel teedel sõitnud - kummid vilisevad ja rehv k äib all ringi, kui üritatakse kohapealt hetk...