Esimene lumi teist korda

Selline mulje oli küll, kui eile hommikul õue astuda. Nagu kõik näeksid esmakordselt lund ja mitte see aasta, vaid üleüldse oma silmaga ja reaalselt. Esimene mõte õue astudes ja oma autol ca 40 sentimeetrist lumekihti nähes on endal: "Noh, sellega sõidan taaskord siis, kui see lumi uuesti ära sulab."
Kõnnin spordiklubi hoone poole ning valida on, kas siinpool teed põlveni või siis seal teisel pool kõigest pahkluuni lumes sumbata. Üle tee joostes teen avastuse, et uiskudega oleks ilmselt parema tasakaaluhoiakuga üle saanud. 
Ülekäigurajad ise on ka omaette tsirkus. Kari vanamemmesi ootamas stardipauguna süttivat rohelist tuld, et teha kiireim liigutus, kes esimesena läbi lumevalli teele astutud saab. Ja vall on tõesti kõrge ning vaid ühe avausega teele - ootan isegi kõikide memmekeste sellest läbitungimist enne, kui ise teises suunas astutud saan.
Autodki poleks nagu enne lumistel teedel sõitnud - kummid vilisevad ja rehv käib all ringi, kui üritatakse kohapealt hetkega kiirendada. Ja autokere libiseb tublisti oma mitu meetrit, kui pidurdamine viimasele hetkele jäetud on. Kas inimesed unustasid paari nädalaga ära, et meil Eestis eksisteerib selline asi nagu talv? Talverehvid on kõigil ju omati veel siiani all.
Mõni vastujalutaja tuleb jäisest põhjatuulest hoolimata hõlmad lahti vastu, sest keeldub endale tunnistamast, et kevadilmad ongi petlikud ning kõik, kes arvasid, et kevad ongi juba käes ja et külma ehk enam ei tulegi, jäid pika ninaga.

Aga ma ei vingu. Kõik teised eestlased teevad seda niigi minu eest. Küll varsti saab juba "liiga vihmase ja porise kevade" või "liiga kuuma suve" üle vinguda, olge mureta. Ilusat peatset kevadet siiski! Lootus sureb viimasena ja ehk ei ole kõigest hoolimata "juulikuus lumi maas" vähemalt.