Karantiinipäevikud

26. märts 2020
18:14

Köök, päikeseloojang.

Karantiin ehk kogu maailm on lukus.

Mu kodust on saanud kui minu oma väike maailm. Enam ei igatsegi siit ära või välja. Olen väga paikne ja sellega rahul. Ja saan ilma inimesteta, füüsilisel kujul, hakkama. Jah, ilma interneti ja arvutita oleks ilmselt ehk üksildasem tunne, aga olen aru saanud, et mu sotisaalsed suhtlemisvajadused saavad vabalt rahuldatud ka virtuaalselt.


Mu kass istub mu juures köögis, aknalaual. Jälgib nii suure huviga iga liikumist akna taga. Busse, koeraga jalutavaid inimesi. Kõike jälgib. Ja mina jälgin teda. Olen teda viimaste nädalate jooksul hakanud rohkem märkama kui omaette isiksust. Kõik, mida ta teeb, on äärmiselt põnev. Kuidas ta voolujoonelislt lauale hüppab, ja sealt maha. Kuidas ta armsalt priske kassikeha põrandal lamaskledes sellele laiali laotub. Kuidas ta erinivetale asjadele reageerib: nagu näiteks, kui ma hommikul jooksuringilt tuppa tulen ja end venitan. Vaatab mind kui kõige veidramat eksistentsi maamunal. Ja kuidas ta on teine füüsiline ja pehme karvapallist keha, keda kallistada ja paitada.

Olen ka igapäevaselt jälginud päikese liikumist. Eriti loojanguid. Selle liikumine mu akna taga kontorilaua tagant tööd tehes jälgituna on nagu enda pähe salvestatud time-lapse. Praegu on päike  seda teksti kirjutades liikunud umbes 20 kraadi lääne suunas, oma loojumise suunas.

Naudsin ka rohkem vaikust. Naudin muusikat. Ma arvan, et ma naudin rohkem elu.

Huvitav, mida teised inimesed mõtlevad? Kas ka kehadele ja nende liikumisele või ikka veel sellele, kuidas kõigist kõige rohkem raha teenidaj ja asju omada?

Päike on liikunud veel oma 20 kraadi läände. Peagi on ta kadunud maakera kurvi taha ja hakkab valgustama Austraaliat või midagi teisel pool meie jaoks eksisteerivat maakera. Nemad seal on juba valmis alustama uue päevaga ja ärkama uude hommikusse, kui meil eelmine päev alles lõpule jõuab. Veider. Elame minevikus ja kurvitagused inimesed Austraalias on tulevikuinimesed.

(Huvitav, kui maakera tasasele pinnale lahti laotada ja siis kaheks voltida, kes kellega seljakuti jääks? Oleneb, mis pidi voltida vist.)

Viimane veerand päikesest kaob lääne suunal kõrguva kortermaja taha.

Aga jah, mu enda väike maailm - siin korteris. Hiiglaslikus kingakarbis täis üksteise peale laotatud riiuleid, kus sees elavad väikessed inimesed. Ma ei tahagi, ei tunnegi puudust avalikest üritustest ja -kohtadest. Ma ei pea mitte kellelegi end näitama, mitte keegi olema. Mitte, et ma oleksin ei-keegi, aga ma ei pea enda fassaadi ja Ennast pidevalt looma. Looma ja tooma endast välja seda külge, mis sobituks parasjagu antud konteksti, seltskonda, sündmusesse jne, saate aru?

Muidugi, ma olen koguaeg Mina, aga meeldigu see meile või mitte, meil on tohutult palju Minasid. Meie ema Mina, meie isa Mina, parima sõbra Mina, ülemuse Mina, töökaaslase Mina - kõigi jaoks on einev Mina olemas. Kuidagi on nii, et iga isik ja temaga kokkupuude toob meis välja mingeid erinevad omadused, kõnemaneerid ja isikuomadused, kas pole?

Olles ainult enda Päris Minaga olengi ma kõige autentsem versioon iseendast. Ma ei pea, ei saagi, kedagi teist mängida või kehastada, sest Mina teab ju, näeb ju, kes ma tegelikult olen.

Mul ei ole selles olukorras ka otsest ärevust üksinduse ees, muidu kogen hirmu üksinduse ees kahjuks tihti. Vist sellepärast, et tean, et teised on ka sotsiaalselt eraldunud.

Mul ei ole hirmu millegi mahamagamise või millesstki ilmajäämise ees (FOMO: Fear of Missing Out), sest tean, et midagi ei toimugi. Kõik - maailm on lukus.

Nagu oma tuppa oma tegude üle järele mõtlema saadetud teismelised oleme kinni oma kodudes. Ja peamegi mõtlema. Selleks on meil nüüd küllaga aega. Parim osa on, et mõtlemine toimub iseenesest, selle jaoks ei peagi ise otseselt midagi tegema. Häid mõtteid kinni püüda ja paberile panna tasub aga küll.

Mõtleme  samal ajal, kui maailm puhkab ja hingab. Terveneb oma haigusest - meist. Päike on loojunud. Tere hommikust, Austraalia!