2035
MARIA.
Sel õhtul oli kihk välja minna eriti tugev. Maria polnud seda teinud peale kahe nädala tagust juhtumit kordagi. Politsei oli ta kahe kilomeetri kaugusel kodust kinni pidanud. "Kuhu läheme, noor daam?" oli politseinik pärinud. "Poodi," vastanud naine lühidalt. Sellega aga politseinikud rahule ei jäänud ning olid palunud Marial näidata oma vasakut pöialt, et sealne info siis vastava puldiga arvutisse skaneerida. Võimuesindajad olid tutvunud hetke naise kiibil oleva infoga ning teinud kiired järeldused: "Te elate siit kahe kilomeetri kaugusel, õigus?" "Elan." "Lähim pood on teile 200 meetri kaugusel. Praegusel ajal ei ole lubatud..." "Ma tean, ma tean!" pistis Maria vahele. "Lubage, ma jalutan koju tagasi. Pidin lihtsalt värsket õhku saama, saate aru? Olen üpris kiire..." "Ei, istuge palun autosse," pistnud nüüd noorem vuntsidega politseinik naise jutule vahele. "Puhastage käed ja istuge autosse. Kas teil desinfitseerimisvahendit on?" "On," vastanud Maria, puhastanud käed taskus oleva pisikese pihustiga ning istunud politseiauto tagaistmele. "Nagu taksos - vanadel aegadel," mõtisklenud ta veel omaette.
Parim aeg õue hiilimiseks oli kella seitsme aegu õhtul. Siis olid politseipatrullid tavaliselt vähem liikvel ja sõid kusagil puude varjus autos istudes lõunakarpidesse kaasapakitud külma pastat. Just sel ajal täna ronis Maria oma 1. korruse aknast välja. Jah, vähemalt ei pidanud ta seda tegema seitsmendalt või isegi teiselt korruselt. Maria pelgas kõrgust. Peale seda, kui nad kuue -ja kümneaastastena vennaga puu otsa olid roninud. Maria püksisäär oli ülespoole ronides äramurdunud oksa taha kinni jäänud. Tüdruk oli kaotanud tasakaalu ja haarde puu ümbert ning kukkunud selg ees 5-meetri kõrguselt prantsatades maapinnale.
Maria mäletab senini noorema venna ahastuses suuri silmi, kui see ülevalt puu otsast õhku ahmivat vanemat õde liikumatuks tardunult jälgis.
Poiss oli olnud justkui kivikuju. Ilmselt oli ta arvanud, et on just praegu tunnistajaks õe surmale. Vanaema oli ju juba surnud olnud ja ema oli öelnud, et sellised asjad juhtuvadki ootamatult. Õe puu otsast alla kukkumine oli olnud seda küllaltki.
Ometigi ei surnud Maria tol varasuvisel päeval, kui esimesed soojad ilmad hakkasid õue hiilima, mudasel ja veel külmal maapinnal lamades ning kala kombel õhku ahmides ja suud maigutades. Suri hoopis tüdruku vend, Daniel, ise. Mitte küll tol päeval 16 aastat tagasi, vaid kõigest kolm aasta eest. Viirus oli selleks ajaks hallanud planeeti juba 15 aastat. Ka praegu ei näinud sel lõppu tulevat. Iga kord, kui leiutati vaktsiin ühe viirustüve vastu, mutanteerus viirus ja vallandus taas uue lainena. Iroonilisel kombel oli surnud Daniel just nii, nagu ta oli arvanud nägevat suremas oma õde: õhku ahmides ja kätega õhus ebamääraseid liigutusi tehes.
Ainsa vahega, et Daniel ei olnud puu otsast maapinnale prantsatades endal hinge kinni kukkunud, vaid viirusel lasknud oma kopsud läbi süüa. Ühel hetkel ei saa sa lihtsalt enam hingata. Eriti, kui sa arsti juurde ei lähe ja usud, et tegu on lihtsa külmetuse võikurguvaluga. Nagu sellised asjad veel eksisteeriksid.
Maria teadis, et ta ei tohiks välja minna. See oli keelatud. Terve inimkond oli juba üle 10 aasta sunnitud üksinda oma pisikestes korterites elama. Kellegil ei tohtinud käia külalisi, keegi ei tohtinud käia ilma põhjuseta õues. Ainus viis inimkontaktiks olid need juba tüütuks muutunud hologram-inimestega üritused. "Pidu Sinu enda kodus!" oli reklaam öelnud.
Algul oli vidin tundunud põnev. Pistad arvutisse ning saadki oma sõpradega taas aega veeta. Nad ilmuvad hetkega sinu elutuppa, ainult et veidi läbipaistval ning üldse mitte sinuga koos nt juua suutval kujul. Enne tuleb sisestada arvutisse nende nimed ning programm genereerib sulle 3D-mõõtudes elusuuruses "päris sinu sõbrad." Nad räägivad nagu päris, nad naeravad nagu päris. Teevad isegi nalja nagu päris. Aga ühel päeval üritas Maria neid puudutada. Ta käsi libises Harrist lihtsalt läbi. Ja Tiinast. Ja Miinast. Paulist, Helenest...
See oli pidavat olema ajutine lahendus. "Kuni me saame olukorra kontrolli alla," ütles president. "Mis tal viga, juhatab virtuaalselt oma virtuaal-vägesid ja..." mõtles Maria.
Olukord oli "kontrolli alt väljas" juba 15 aastat. Praegune oli juubeliaasta pandeemia esimesele lainele. Siis ei oleks keegi arvanud, et ajutine karantiin tähendab vaikselt kõigi inimeste eraldamist üksteisest, ka oma perest... Nende vaikset tõukamist depressiooni äärele. Palju nõrgemaid oli tegelikult juba ka sealt äärelt alla hüpanud. Või tegelikult tugevamad, sest kõik mahajäänud oleksid tahtnud sama teha, aga ei leidnud endas piisavalt jõudu.
Ja Maria kartis kõrgust. Ja elas esimesel korrusel. Kuhu ta siit ikka hüppab?
Naise jalad puudutasid varajase õhtutunni kastemärga muru. Ta oli paljajalu. Ta tahtis tunda. Midagigi. Enne, kui ta puu otsa ronib.
KUSTAV.
Mees võttis maast seal vedeleva tühja õllepurgi. See oli tühi. Kortsutas siis selle ning viskas prügikasti. Vahel oli temas veel ammune harjumus pandiraha eesmärgil maast taarat korjata. See süsteem muidugimõista praegusel ajal enam ei toiminud. Kõik, mis rohkem inimesi poodi meelitaks, oli keelatud. Sooduspakkumised kehtisid vaid e-poes ja preemiapunktide eest lauanõusid osta sai vaid netiavarustes.
Mis seal ikka, tänaseks olid Kustavi rüüsteretked nii kui nii läbi - kaugelt lähenesid taskulampidega ja maskidega politseinikud. Järjekordne öö maja nr 283 keldris, mille välisukse võti mehel oli. See oli ühe neiu taskust, kes esimese korruse aknast välja hüpanud oli, murule kukkunud. Kustav panustas sellele, et noorel naisel oli ka kiip välisukse avamiseks.
Mees polnud juba kolm ööpäeva kusagilt süüa leidnud. Isegi laoruumide tagant prügikastidest mitte.
Sel õhtul oli kihk välja minna eriti tugev. Maria polnud seda teinud peale kahe nädala tagust juhtumit kordagi. Politsei oli ta kahe kilomeetri kaugusel kodust kinni pidanud. "Kuhu läheme, noor daam?" oli politseinik pärinud. "Poodi," vastanud naine lühidalt. Sellega aga politseinikud rahule ei jäänud ning olid palunud Marial näidata oma vasakut pöialt, et sealne info siis vastava puldiga arvutisse skaneerida. Võimuesindajad olid tutvunud hetke naise kiibil oleva infoga ning teinud kiired järeldused: "Te elate siit kahe kilomeetri kaugusel, õigus?" "Elan." "Lähim pood on teile 200 meetri kaugusel. Praegusel ajal ei ole lubatud..." "Ma tean, ma tean!" pistis Maria vahele. "Lubage, ma jalutan koju tagasi. Pidin lihtsalt värsket õhku saama, saate aru? Olen üpris kiire..." "Ei, istuge palun autosse," pistnud nüüd noorem vuntsidega politseinik naise jutule vahele. "Puhastage käed ja istuge autosse. Kas teil desinfitseerimisvahendit on?" "On," vastanud Maria, puhastanud käed taskus oleva pisikese pihustiga ning istunud politseiauto tagaistmele. "Nagu taksos - vanadel aegadel," mõtisklenud ta veel omaette.
Parim aeg õue hiilimiseks oli kella seitsme aegu õhtul. Siis olid politseipatrullid tavaliselt vähem liikvel ja sõid kusagil puude varjus autos istudes lõunakarpidesse kaasapakitud külma pastat. Just sel ajal täna ronis Maria oma 1. korruse aknast välja. Jah, vähemalt ei pidanud ta seda tegema seitsmendalt või isegi teiselt korruselt. Maria pelgas kõrgust. Peale seda, kui nad kuue -ja kümneaastastena vennaga puu otsa olid roninud. Maria püksisäär oli ülespoole ronides äramurdunud oksa taha kinni jäänud. Tüdruk oli kaotanud tasakaalu ja haarde puu ümbert ning kukkunud selg ees 5-meetri kõrguselt prantsatades maapinnale.
Maria mäletab senini noorema venna ahastuses suuri silmi, kui see ülevalt puu otsast õhku ahmivat vanemat õde liikumatuks tardunult jälgis.
Poiss oli olnud justkui kivikuju. Ilmselt oli ta arvanud, et on just praegu tunnistajaks õe surmale. Vanaema oli ju juba surnud olnud ja ema oli öelnud, et sellised asjad juhtuvadki ootamatult. Õe puu otsast alla kukkumine oli olnud seda küllaltki.
Ometigi ei surnud Maria tol varasuvisel päeval, kui esimesed soojad ilmad hakkasid õue hiilima, mudasel ja veel külmal maapinnal lamades ning kala kombel õhku ahmides ja suud maigutades. Suri hoopis tüdruku vend, Daniel, ise. Mitte küll tol päeval 16 aastat tagasi, vaid kõigest kolm aasta eest. Viirus oli selleks ajaks hallanud planeeti juba 15 aastat. Ka praegu ei näinud sel lõppu tulevat. Iga kord, kui leiutati vaktsiin ühe viirustüve vastu, mutanteerus viirus ja vallandus taas uue lainena. Iroonilisel kombel oli surnud Daniel just nii, nagu ta oli arvanud nägevat suremas oma õde: õhku ahmides ja kätega õhus ebamääraseid liigutusi tehes.
Ainsa vahega, et Daniel ei olnud puu otsast maapinnale prantsatades endal hinge kinni kukkunud, vaid viirusel lasknud oma kopsud läbi süüa. Ühel hetkel ei saa sa lihtsalt enam hingata. Eriti, kui sa arsti juurde ei lähe ja usud, et tegu on lihtsa külmetuse võikurguvaluga. Nagu sellised asjad veel eksisteeriksid.
Maria teadis, et ta ei tohiks välja minna. See oli keelatud. Terve inimkond oli juba üle 10 aasta sunnitud üksinda oma pisikestes korterites elama. Kellegil ei tohtinud käia külalisi, keegi ei tohtinud käia ilma põhjuseta õues. Ainus viis inimkontaktiks olid need juba tüütuks muutunud hologram-inimestega üritused. "Pidu Sinu enda kodus!" oli reklaam öelnud.
Algul oli vidin tundunud põnev. Pistad arvutisse ning saadki oma sõpradega taas aega veeta. Nad ilmuvad hetkega sinu elutuppa, ainult et veidi läbipaistval ning üldse mitte sinuga koos nt juua suutval kujul. Enne tuleb sisestada arvutisse nende nimed ning programm genereerib sulle 3D-mõõtudes elusuuruses "päris sinu sõbrad." Nad räägivad nagu päris, nad naeravad nagu päris. Teevad isegi nalja nagu päris. Aga ühel päeval üritas Maria neid puudutada. Ta käsi libises Harrist lihtsalt läbi. Ja Tiinast. Ja Miinast. Paulist, Helenest...
See oli pidavat olema ajutine lahendus. "Kuni me saame olukorra kontrolli alla," ütles president. "Mis tal viga, juhatab virtuaalselt oma virtuaal-vägesid ja..." mõtles Maria.
Olukord oli "kontrolli alt väljas" juba 15 aastat. Praegune oli juubeliaasta pandeemia esimesele lainele. Siis ei oleks keegi arvanud, et ajutine karantiin tähendab vaikselt kõigi inimeste eraldamist üksteisest, ka oma perest... Nende vaikset tõukamist depressiooni äärele. Palju nõrgemaid oli tegelikult juba ka sealt äärelt alla hüpanud. Või tegelikult tugevamad, sest kõik mahajäänud oleksid tahtnud sama teha, aga ei leidnud endas piisavalt jõudu.
Ja Maria kartis kõrgust. Ja elas esimesel korrusel. Kuhu ta siit ikka hüppab?
Naise jalad puudutasid varajase õhtutunni kastemärga muru. Ta oli paljajalu. Ta tahtis tunda. Midagigi. Enne, kui ta puu otsa ronib.
KUSTAV.
Mees võttis maast seal vedeleva tühja õllepurgi. See oli tühi. Kortsutas siis selle ning viskas prügikasti. Vahel oli temas veel ammune harjumus pandiraha eesmärgil maast taarat korjata. See süsteem muidugimõista praegusel ajal enam ei toiminud. Kõik, mis rohkem inimesi poodi meelitaks, oli keelatud. Sooduspakkumised kehtisid vaid e-poes ja preemiapunktide eest lauanõusid osta sai vaid netiavarustes.
Mis seal ikka, tänaseks olid Kustavi rüüsteretked nii kui nii läbi - kaugelt lähenesid taskulampidega ja maskidega politseinikud. Järjekordne öö maja nr 283 keldris, mille välisukse võti mehel oli. See oli ühe neiu taskust, kes esimese korruse aknast välja hüpanud oli, murule kukkunud. Kustav panustas sellele, et noorel naisel oli ka kiip välisukse avamiseks.
Mees polnud juba kolm ööpäeva kusagilt süüa leidnud. Isegi laoruumide tagant prügikastidest mitte.
Kommentaarid
Postita kommentaar