"Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära"

   Suht vana uudis tegelikult juba, aga.... siiski,  everybody:  ma k äisin p äriselt ka Tšernobõlis. Jah, seal oli t äpselt selline nagu Te saate tulemuseks, kui panete Google.com otsingusse "Chernobyl". Aastal 86 p äevapealt mahaj äetud linn. Nüüdseks looduse poolt pea t äielikult juba üle võetud. "Kuulge, see linn võiks ju kandideerida Kõige Rohelisema Linna tiitlile, või mis?!" oli meie nali kohapeal isekeskis.     Kindlasti küsite, et "MIKS?!" Noh, miks k ärbes lendab ja miks muru kasvab... sest Sirly on lihtsalt veits imelik ja tahab k äia "mitte tavalistes" kohtades. Ma olen k äinud ka "tavalistes kohtades" nagu London ja Pariis, aga nüüd on n ähtud ja k äidud ja enam ei tahaks. Tahaks n äha igasuguseid  ä ärelinnu, v äikeseid külakolkaid, mahaj äetud kohti ja siis noh... Tšernobõli. Sinna on korraldatud ekskursioone juba mõned head aastad ja kindlasti ei viida inimesi peadpidi sinna tuumareaktorisse sisse ja kui ise ka li...

   Ole Sina see, kes aitab mõnele turistele teejuhiseid seletada. Ole Sina see, kes poes teenindajatele naeratab ja "Aitäh" ütleb. Ole see, kes aitab ema lapsevankriga või vanainimese bussi peale. Ole Sina see, kes jääb seal tee ääres seisma, et see hulkuv koer tee äärest ära saada ja teda kuhugi viia. Ole Sina see, kes laseb need jalakäijad üle tee autoga sõites või mõne teise auto enda ette, kui too on mõne valearvestuse teinud ja paaniliselt suunatulega vilgutab, et vahele saada. Ole Sina see, kes siis, kui teised ainult vahivad, et "Mis tal viga on?", aitab. Ühesõnaga ole see, kelle peale teised refereerivad kui "Ah, keegi nii- kui- nii teeb/aitab/ütleb."    Tee lihtsalt igapäev üks väikenegi heategu. Usu mind, Sul on endal nii hea pärast. Näiteks täna hommikul bussiga tööle sõites kuulsin kolme vanatädikest nõutult omavahel vestlemas, et kus see Pärnamäe kalmistu on. Astusin juurde ning ütlesin, et "Sõidke peale Teletorni veel üks peatus edasi ...

...Just selline klišee lause oli mul peas esimese asjana täna hommikul  ärgates. Ja ka teha see blogipostitus oli esimese asjana peas koos selle lausega.    Päevad ei ole ikka üldse kohe vennad. Ma olin tööl just 9 päeva jutti (kahel töökohal siis; ei, mu tööandja ei ole nii jube inimene, et paneb mind 9 päeva järjest tööle ühes kohas) ning need olid üksteisesse sulanud nagu küünlad, mis hakkavad otsa lõppema ning sulavad kokku, sest nad põlesid kõrvuti. Igal hommikul pidin ärkama nii vara, et jõuda tööle ja oodata, et saaksin koju magama. Koju jõudes muidugi ei õnnestunud kunagi kohe magama minna ning siis saigi sellest 9st päevast üks ühtlane blurr, kus oli vajaka magamisest ja motivatsioonist. Eilne päev kulges mõtete saatel "Ma lihtsalt ei jaksa enam" ning et "Ah, kellel seda und üldse vaja on?" Ma jäin magama umbes kell 9 õhtul ning....    Ning tegin silmad esimest korda lahti kell 7, sest olin nii ilmselt harjunud. Või siis sellepärast, et mu korte...