Päevad pole vennad
...Just selline klišee lause oli mul peas esimese asjana täna hommikul ärgates. Ja ka teha see blogipostitus oli esimese asjana peas koos selle lausega.
Päevad ei ole ikka üldse kohe vennad. Ma olin tööl just 9 päeva jutti (kahel töökohal siis; ei, mu tööandja ei ole nii jube inimene, et paneb mind 9 päeva järjest tööle ühes kohas) ning need olid üksteisesse sulanud nagu küünlad, mis hakkavad otsa lõppema ning sulavad kokku, sest nad põlesid kõrvuti. Igal hommikul pidin ärkama nii vara, et jõuda tööle ja oodata, et saaksin koju magama. Koju jõudes muidugi ei õnnestunud kunagi kohe magama minna ning siis saigi sellest 9st päevast üks ühtlane blurr, kus oli vajaka magamisest ja motivatsioonist. Eilne päev kulges mõtete saatel "Ma lihtsalt ei jaksa enam" ning et "Ah, kellel seda und üldse vaja on?" Ma jäin magama umbes kell 9 õhtul ning....
Ning tegin silmad esimest korda lahti kell 7, sest olin nii ilmselt harjunud. Või siis sellepärast, et mu korteriakna taga (elan esimesel korrusel) käis mingisugune vareste paraad või kaklus või paaritumismäng, kes seda teab. Ühesõnaga sellepeale ma lõpuks tõusin püsti, karjusin neile aknast, et "Olge ometi normaalsed!", sulgesin korteris kõik aknad ning läksin magama tagasi. Aga just täna ärkasin ma sellise tujuga, et isegi see ei rikkunud mu päeva. Mul oli täielik rahu südames. Sest mul on vaba päev. Ja ma saan edasi magada. Ja ma saan lõpuks eluga tegeleda ning panipaiga varna jäänud ülesannetega tegeleda, mida tööpäevadel lihtsalt ei jõua ja ei jaksa. Oleks see olnud üks mu tööpäevadest, kus ma tean, et veel vähemalt veel 3 samasugust on ees ja vaja üle elada, oleks see mu tuju kogu päevaks täiesti tuksi keeranud. Nüüd aga meenusid lapsepõlvepäevad maal, kus mu minust 15 aastat vanem vend suvehommikuti õues istus ning õhupüssiga vareseid hirmutas, sest nad ei lasknud tal kunagi magada... istusin kah vahel temaga hommikul õues, kastene muru ümber aiatoolide, õhupüss käes. (Jah, olin väikesena juba selline omamoodi tüdruk.)
Aga aitab nüüd nendest varestest. Mu point on, et päevad ei ole mingiljuhul vennad. Kui Sa ka tunned end ülisitasti eelmine päev, või isegi juba nädal aega järjest, siis ühel päeval Sa ärkad üles ning... Sa tunned end jälle hästi. Sealt paksude rünkpilvede tagant tuleb ükskord see päike jälle välja, usu mind!! Lootust ei tohi kaotada! Kõik asjad on ju tegelikult veel samamoodi, nagu nad eile olid, aga Sa lihtsalt tunned, et aksepteerid seda ning elu läheb edasi. Sul on jõudu neile vastu astuda. Ei ole masekas! Ei! Juba hommikul tuleb sellised mõtted eemale ajada.
Tehke endale nimekiri asjdega igaks päevaks, mis vaja teha on. Ja tehke need ära! Pärast on hea olla. Planeerige aega. Ja puhake ka! Ning nautige päikest. Varesed on toredad, elu on tore. Õues on kaua valge ning varsti on jaanipäev.
Päevad ei ole ikka üldse kohe vennad. Ma olin tööl just 9 päeva jutti (kahel töökohal siis; ei, mu tööandja ei ole nii jube inimene, et paneb mind 9 päeva järjest tööle ühes kohas) ning need olid üksteisesse sulanud nagu küünlad, mis hakkavad otsa lõppema ning sulavad kokku, sest nad põlesid kõrvuti. Igal hommikul pidin ärkama nii vara, et jõuda tööle ja oodata, et saaksin koju magama. Koju jõudes muidugi ei õnnestunud kunagi kohe magama minna ning siis saigi sellest 9st päevast üks ühtlane blurr, kus oli vajaka magamisest ja motivatsioonist. Eilne päev kulges mõtete saatel "Ma lihtsalt ei jaksa enam" ning et "Ah, kellel seda und üldse vaja on?" Ma jäin magama umbes kell 9 õhtul ning....
Ning tegin silmad esimest korda lahti kell 7, sest olin nii ilmselt harjunud. Või siis sellepärast, et mu korteriakna taga (elan esimesel korrusel) käis mingisugune vareste paraad või kaklus või paaritumismäng, kes seda teab. Ühesõnaga sellepeale ma lõpuks tõusin püsti, karjusin neile aknast, et "Olge ometi normaalsed!", sulgesin korteris kõik aknad ning läksin magama tagasi. Aga just täna ärkasin ma sellise tujuga, et isegi see ei rikkunud mu päeva. Mul oli täielik rahu südames. Sest mul on vaba päev. Ja ma saan edasi magada. Ja ma saan lõpuks eluga tegeleda ning panipaiga varna jäänud ülesannetega tegeleda, mida tööpäevadel lihtsalt ei jõua ja ei jaksa. Oleks see olnud üks mu tööpäevadest, kus ma tean, et veel vähemalt veel 3 samasugust on ees ja vaja üle elada, oleks see mu tuju kogu päevaks täiesti tuksi keeranud. Nüüd aga meenusid lapsepõlvepäevad maal, kus mu minust 15 aastat vanem vend suvehommikuti õues istus ning õhupüssiga vareseid hirmutas, sest nad ei lasknud tal kunagi magada... istusin kah vahel temaga hommikul õues, kastene muru ümber aiatoolide, õhupüss käes. (Jah, olin väikesena juba selline omamoodi tüdruk.)
Aga aitab nüüd nendest varestest. Mu point on, et päevad ei ole mingiljuhul vennad. Kui Sa ka tunned end ülisitasti eelmine päev, või isegi juba nädal aega järjest, siis ühel päeval Sa ärkad üles ning... Sa tunned end jälle hästi. Sealt paksude rünkpilvede tagant tuleb ükskord see päike jälle välja, usu mind!! Lootust ei tohi kaotada! Kõik asjad on ju tegelikult veel samamoodi, nagu nad eile olid, aga Sa lihtsalt tunned, et aksepteerid seda ning elu läheb edasi. Sul on jõudu neile vastu astuda. Ei ole masekas! Ei! Juba hommikul tuleb sellised mõtted eemale ajada.
Tehke endale nimekiri asjdega igaks päevaks, mis vaja teha on. Ja tehke need ära! Pärast on hea olla. Planeerige aega. Ja puhake ka! Ning nautige päikest. Varesed on toredad, elu on tore. Õues on kaua valge ning varsti on jaanipäev.
Kommentaarid
Postita kommentaar