"Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära"

   Ma arvan, et me kõik peame ennast aeg- ajalt ületama. Saavutama midagi suurt. Me küll võistleme siin elus vaid ainult iseendaga, aga saavutama peabki midagi enda jaoks. Et su Sisemine Mina oleks rahul.     Mina n äiteks sõitsin koos sõbrannaga 130 kilomeetrit. Ratastega. Öösel. Kakerdaja rabasse ja tagasi. Oleme sellise pikema rattamatka ette võtnud nüüd teist suve j ärjest.    Alustasime oma sõitu kella 8 paiku õhtul Tallinnast. Minna oli 65 kilomeetrit ühte otsa. Tooks v älja, et Google Maps EI OLE rattasõidu jaoks alati hea abivahend. Autogagi vahel juhatab ta Sind sõna otseses mõttes metsa. Jalgsirajast r ä äkimata. Ükskord ma tahstin minna Kiviõli Seiklusparki n äiteks. Ning Google Maps juhatas mind kudiagiviisi l äbi metsa pargi tagant nii, et ma lõpuks leidsin end poole m äe pealt juba, aiast sees ehk siis... pargi kinnioleku ajal olin mina, ilma mingite aiast üleronimisteta (!) jõudnud aiast sisse... Well, Google Maps, tore, et ka sissem...

   Kas te olete mõelnud vahel, et ehk kõik need valgustatud inimesed ja zen- gurud ajavad ka tegelikult täielikku kr äppi suust v älja ja et tegelikult ei olegi millegil mõtet ja vastuseid ja kuhugipoole ei olegi vaja püüelda? Et sisemine rahu on üks bullshit ja vahet ei ole, mida me oma elu ajal teeme- lõpetame kõik põhimõtteliselt ühes kohas?    Mina olen mõelnud. Just hiljuti mõtlesin. "Mida?! Sirly- positiivsus ise ja mõtleb nii negatiivseid mõtteid?!" Jah- mõtlesin, et kui juba oma mõtteid siin laiali jagama olen hakanud, siis jagan kõiksugu mõtteid. Et te ei arvaks, et ma olen mingi imeinimene, kellel on kõik vastused olemas ja kes alati naeratab elule. Vahel kaob ka mul motivatsioon teha üldse midagi. K äia tööl, lõpetada ülikool, teha trenni... "Miks?" kerkib vahepeal p ähe küsimus. "Miks me üldse midagi teeme?"     ...ja sellistel hetkedel ma mõtlengi, et kui mina muidu üldiselt olen positiivne inimene ja jagan siin ka teiega seda positiivsus...