Hüppa üle iseenda varju

   Ma arvan, et me kõik peame ennast aeg- ajalt ületama. Saavutama midagi suurt. Me küll võistleme siin elus vaid ainult iseendaga, aga saavutama peabki midagi enda jaoks. Et su Sisemine Mina oleks rahul. 

   Mina näiteks sõitsin koos sõbrannaga 130 kilomeetrit. Ratastega. Öösel. Kakerdaja rabasse ja tagasi. Oleme sellise pikema rattamatka ette võtnud nüüd teist suve järjest.

   Alustasime oma sõitu kella 8 paiku õhtul Tallinnast. Minna oli 65 kilomeetrit ühte otsa. Tooks välja, et Google Maps EI OLE rattasõidu jaoks alati hea abivahend. Autogagi vahel juhatab ta Sind sõna otseses mõttes metsa. Jalgsirajast rääkimata. Ükskord ma tahstin minna Kiviõli Seiklusparki näiteks. Ning Google Maps juhatas mind kudiagiviisi läbi metsa pargi tagant nii, et ma lõpuks leidsin end poole mäe pealt juba, aiast sees ehk siis... pargi kinnioleku ajal olin mina, ilma mingite aiast üleronimisteta (!) jõudnud aiast sisse... Well, Google Maps, tore, et ka sissemurdjate peale mõtled...

   Igatahes, Google Maps juhatas meid päris mitu korda nii, et... ütleme lihtsalt, et oligi nii, et sealt ei läinud lihtsalt teed, kus ta meid juhatas. Või siis oli seal aed ees. Pidasime plaani, et peaksime välja töötama Google Mapsi sarnase rakenduse vaid jalgratturitele. Noh, nagu Waze on reaalajal uuendatav rakendus autojuhtidele; siis midagi taolist ka jalgratturitele. Et ei oleks nii, et kui me keskööl jõuame umbes oma sihtkoha juurde, siis kaart ütleb, et "Pööra nüüd siit täiesti suvalisest kohast sinna metsa, kus on kottpime ja pole õiget teedki!!" Jah... tänan, aga jätan seekord vahele. Teinekord. Praegu läheks pigem ringiga. 

(Võib- olla on selline rakendus juba olemas, ei tea (kui on, siis hit me up!!))

   Aga öösel sõita oli tegelikult imeline. Me nägime meteoriidisadu. Imelikku kollast tähte/tulukest kõrge posti otsas/planeeti???? Igatahes, see oli mingi veider kollane tuluke täpselt nii kõrgel, et pigem mitte olla mingi tänavalambike ja täpselt nii madalal ja liiga kollane, et mitte olla täht... UFO?! 

   Veel tekkisid meil suured eksistentsiaalsed ja filosoofilised küsimused kogu selle rattamatka ajal. Näiteks: Kust tulevad porgandiseemned? Miks kosmoses mingis asjad lihtsalt lendavad? Mis jõu mõjul? 

   Okei, jõuame jutuga edasi ka ehk. Tõsisemalt:

Jõudsime siis RMK Noku lõkkeplatsile (päriselt ka!)... ja leidsime eest puust kolmnurksed varjualused, kus oma magamiskottidega ca 4,5 tundi põõnata otsustasime. Respekt RMK- le, et selliseid kohti Eesti metsad ja rabad täis on! Ausalt! Kuhu sa ka ei läheks, leiad eest matkaraja, telkimis või -lõkkeplatsi. Au ja kiitus! 

   ...ja ega siis oligi nii, et kell 4:30 hommikul oli äratus. Võtsime oma kodinad selga ja magamiskotid ümber ja kakerdasime Kakerdaja rabateedele. See vaatepilt tund enne päikesetõusu ning päikesetõusu ajal, istudes rabajärve kaldal ja juues auravat teed, magamiskott ümber.... kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, annangi edasi need emotsioonid teile pildimaterjali abil:

... ja päike oligi tõusnud. Ca kella 7-8 paiku hommikul alustasime tagasisõitu Tallinnasse. Muidugi ei viitsinud! Muidugi tahtsime selle Aegviidu- Tallinn rongi peale astuda, mis vahepeal meiega paralleelselt kulgeval raudteel meist mööda kihutas! Aga me ei teinud seda. Sest vahel on igal inimesel vaja lihtsalt ennast ületada. Hüpata üle enda varju. Me ei pea ennast tõestama mitte kellelegi teisele peale iseenda, aga vahel peame seda just iseendale tegema kõige rohkem. 

   Ma ei tea, kuidas teiega, aga minuga on küll nii, et kui ma olen taolise eneseületuse korda saatnud, valdab mind sügav rahulolutunne. Ning muidugi hindan ma jälle rohkem oma pehmet voodit ja sooja tuba, lõhnastatud kätepesuseepi või võimlust ühe nupuvajutusega vesi keema panna ja sooja toitu teha. Olgu selleks katsumuseks siis paar päeva metsas hakkama saada, rattaga üle 100- kilomeetrise distantsi mahasõitmine või Antarktiksse jääkarusi või vihmametsadesse kaoaalasi päästma sõitmine, vahel on tarvis teha lihtsalt midagi "hullumeelset", et tunda enda jälle "normaalsena"... Et osata jälle pisiasjade eest tänulik olla. Et aksepteerida ootamatuid ja ebameeldivaid olukordi paremini. Et saada sisemist hingerahu. Ja lihtsalt, et kogeda seda imelist loodust, mis meie ümber on.... Sest nii uskumatu kui see ka ei oleks- päike tõuseb üle rabajärve ikka iga päev, olenemata sellest, kas meie oleme seal seda nägemas või mitte.

   Muide, peale ca juba 100 kilomeetri mahasõitmist jalgrattaga on inimesel hommikusöögiks väga huvitavad isud. Näiteks oliivid ja kapsapirukas. Või vahvlid.

Hommikusöök Aruküla külapoe kõrval kivil

Ja lõpetuseks: vahepeal me andime korraks alla ka ja istusime lihtsalt maantee äärde maha ja sõime porgandit-