Üleskutse mitte mõtlema!
Kas te olete mõelnud vahel, et ehk kõik need valgustatud inimesed ja zen- gurud ajavad ka tegelikult täielikku kräppi suust välja ja et tegelikult ei olegi millegil mõtet ja vastuseid ja kuhugipoole ei olegi vaja püüelda? Et sisemine rahu on üks bullshit ja vahet ei ole, mida me oma elu ajal teeme- lõpetame kõik põhimõtteliselt ühes kohas?
Mina olen mõelnud. Just hiljuti mõtlesin. "Mida?! Sirly- positiivsus ise ja mõtleb nii negatiivseid mõtteid?!" Jah- mõtlesin, et kui juba oma mõtteid siin laiali jagama olen hakanud, siis jagan kõiksugu mõtteid. Et te ei arvaks, et ma olen mingi imeinimene, kellel on kõik vastused olemas ja kes alati naeratab elule. Vahel kaob ka mul motivatsioon teha üldse midagi. Käia tööl, lõpetada ülikool, teha trenni... "Miks?" kerkib vahepeal pähe küsimus. "Miks me üldse midagi teeme?"
...ja sellistel hetkedel ma mõtlengi, et kui mina muidu üldiselt olen positiivne inimene ja jagan siin ka teiega seda positiivsust, aga tegelikult vahel ise murran pead üleüldse millegi vajalikkuse üle elus, siis ehk kõik need targad inimesed oma raamatute ja tsitaatidega, kes räägivad mediteerimisest ja hetkes elamisest ja lilledest ja päikesest... et nad ajavad ka lihtsalt sellist juttu vaid vahel ning teistel puhkudel istuvad ka kodus köögis masendunud näoga ja ohkavad: "Miks ma üldse midagi teen? Kuhu see viib mind?"
Ma ei tea. Võib- olla ohkavad ja istuvadki. Võib- olla mitte. Ehk on nad lõplikult ära "masterinud", kuidas olla 24/7 õnnelik. Võib- olla ei olegi mingit mõtet. Me lihtsalt eksisteerime ja üritame sellele mingit eesmärki luua oma igapäevaste tegevustega. Jah, võib- olla. Kõik võib olla. Me ei tea. Keegi ei tea mitte midagi tegelikult. Ja selles peitub omamoodi võlu- seega on ka kõik võimalik.
Ja siinkohal ütlen ma teile lahenduse, mis mul aitas sellised tunded minema ajada: MÕTLE VäHEM!! Või mis veel parem- ära vahepeal üldse mõtle. Naudi lihtsalt hetke. Naudi seda, kui tunned end hästi. Iga kord, kui hästitundmise ajal tuleb pähe, et "aga varsti tunnen ma end jälle äkki halvasti," siis ütle lihtsalt endale: "Ole vait!" ja ole. Lihtsalt.... ole. Ei ole vaja pidevalt elu mõtte otsimisega tegeleda. Ole ja ela ja küll ta tuleb Sinu juurde ise. Ja ära põe endaga rääkida- me teeme seda tegelikult koguaeg.
Pea siis meeles- ka kõige positiivsemad inimesed istuvad vahel tööl koos leti taga põrandal ja mõtlevad, et "miks me üldse siin oleme ja milleks me midagi tegema peame? Miks?" Lakka mõtlemast, kui selliselt tundma hakkad!! Tee trenni või head tervislikku toitu või mine tee mõnele loomale pai. Ole vajalik ja tee kellelegi head. Praeguseks on see mind aidanud. Ma ei tea, kas see kehtib kõigil, kes mingi hetk motivatsiooni kaotavad. Ma ei tea. Sest me keegi ju tegelikult ei tea.... mitte essugi.
Mina olen mõelnud. Just hiljuti mõtlesin. "Mida?! Sirly- positiivsus ise ja mõtleb nii negatiivseid mõtteid?!" Jah- mõtlesin, et kui juba oma mõtteid siin laiali jagama olen hakanud, siis jagan kõiksugu mõtteid. Et te ei arvaks, et ma olen mingi imeinimene, kellel on kõik vastused olemas ja kes alati naeratab elule. Vahel kaob ka mul motivatsioon teha üldse midagi. Käia tööl, lõpetada ülikool, teha trenni... "Miks?" kerkib vahepeal pähe küsimus. "Miks me üldse midagi teeme?"
...ja sellistel hetkedel ma mõtlengi, et kui mina muidu üldiselt olen positiivne inimene ja jagan siin ka teiega seda positiivsust, aga tegelikult vahel ise murran pead üleüldse millegi vajalikkuse üle elus, siis ehk kõik need targad inimesed oma raamatute ja tsitaatidega, kes räägivad mediteerimisest ja hetkes elamisest ja lilledest ja päikesest... et nad ajavad ka lihtsalt sellist juttu vaid vahel ning teistel puhkudel istuvad ka kodus köögis masendunud näoga ja ohkavad: "Miks ma üldse midagi teen? Kuhu see viib mind?"
Ma ei tea. Võib- olla ohkavad ja istuvadki. Võib- olla mitte. Ehk on nad lõplikult ära "masterinud", kuidas olla 24/7 õnnelik. Võib- olla ei olegi mingit mõtet. Me lihtsalt eksisteerime ja üritame sellele mingit eesmärki luua oma igapäevaste tegevustega. Jah, võib- olla. Kõik võib olla. Me ei tea. Keegi ei tea mitte midagi tegelikult. Ja selles peitub omamoodi võlu- seega on ka kõik võimalik.
Ja siinkohal ütlen ma teile lahenduse, mis mul aitas sellised tunded minema ajada: MÕTLE VäHEM!! Või mis veel parem- ära vahepeal üldse mõtle. Naudi lihtsalt hetke. Naudi seda, kui tunned end hästi. Iga kord, kui hästitundmise ajal tuleb pähe, et "aga varsti tunnen ma end jälle äkki halvasti," siis ütle lihtsalt endale: "Ole vait!" ja ole. Lihtsalt.... ole. Ei ole vaja pidevalt elu mõtte otsimisega tegeleda. Ole ja ela ja küll ta tuleb Sinu juurde ise. Ja ära põe endaga rääkida- me teeme seda tegelikult koguaeg.
Pea siis meeles- ka kõige positiivsemad inimesed istuvad vahel tööl koos leti taga põrandal ja mõtlevad, et "miks me üldse siin oleme ja milleks me midagi tegema peame? Miks?" Lakka mõtlemast, kui selliselt tundma hakkad!! Tee trenni või head tervislikku toitu või mine tee mõnele loomale pai. Ole vajalik ja tee kellelegi head. Praeguseks on see mind aidanud. Ma ei tea, kas see kehtib kõigil, kes mingi hetk motivatsiooni kaotavad. Ma ei tea. Sest me keegi ju tegelikult ei tea.... mitte essugi.
Kommentaarid
Postita kommentaar