Mõttemõlgutusi
Budapest oli tore oma ilusa arhitektuuri ja mõnusa vibe- ga; Györ on tore oma Tartuliku olemusega.
Ei... ma tahtsin öelda midagi muud. Midagi selle kohta, et.... kas ma peaksin siin rohkem sõpru otsima omale? Enne siia tulekut ütlesid paljud mu Eesti sõbrad, et "küll sa leiad sealt koha omale sõbrad! Küll sa leiad kellegi, kellega koos ringi trippida!". Ja kuna alguses oli veidi hirmutav siia Eestist täiesti üksinda tulla, siis ma tahstin neid uskuda. Tahtsin uskuda, et mul on kohe trobikond inimesi siin, kellega rääkida ja mõtteid jagada. Reaalsus on aga see, et mul on vaid paar tuttavat siin- mu toakaaslane, kes on õnneks ülimalt tore; üks venelasest tüdruk, kellega ühes loengus kohtusin ja kes pakkus veidike kodutunnet naaberriigist päritolu pärast ning siis mu mentor oma sõbraga, kes lihstalt aitavad, kui ma siin millesti aru ei saa või kui asjaajamisi on. Mu point on, et ei olegi vaja omale tekitada liialt "lendlehtedest" sõpru, kelle lisad Facebookis sõbralisti lihtsalt sellepärast, et sa nägid teda kusagil Erasmuse üritusel ja nüüd te kindlasti hakkate koos väljas käima. Sest seda ei juhtu. Sa hakkadki usaldama ja rohkem läbi käima vaid paari inimesega, kellega sul klapib. Ja need paar- kolm inimest on siin minu jaoks täiesti piisavad.
Oma mõtteid saab suurepäraselt jagada ka oma Eesti sõprade ja lähedastega, mida ma enamasti teengi. Blogi kirjutan ka just eesti keeles, kuna mul on suva, kas mu mingisugused välismaa tuttavad saavad sellest aru või ei. Sama kehtib ka üksinda ringi uudistamise kohta- alguses tundus see hirmutav, sest ausõna- ma olen parim äraeksija, keda te suudate ette kujutada. Päriselt. Isegi Tallinnas nt Mustamäeile esattudes, kuna ma sinna väga ei satu igapäevaselt, ei oska ma päris tihti öelda, kus pool kesklinngi on. Ehk siis- mu sisemine GPS on kergelt katki. Õnneks aga on meil selline imeline asi nagu Google Maps oma GPS-iga. Ja selle abil suudan ma täielikult ka ise ja üksinda ringi kolada. Ja inimesed, kes ütlevad, et üksinda reisiine on vaat et veel kõige parem- neil on õigus. Sa ei pea arvetsama kellegi teise kui vaid endaga. Sa ei pea mõtlema, mida teine inimene teha või näha tahab ja kas on ikka aega teha veel toda kolmandat asja. Sa oled oma aja peremees. Tegelikult oled koguaeg ja peaksid välja ütlema alati, mida tunned. Aga see on juba teine teema. Muidugi on umbes võrdväärselt hea reisida koos nt ühe inimesega, kellega sul on enam- vähem samad huvid ja sihid. Aga üksi on siiski see kõige parem variant.
Ja vaba aega ringi reisimiseks on mul siin küll küllaga. Enamus loenguid olen saanud sobitada teisipäevast- neljapäevani. Kõik loengud tegelikult. Seega jääb mul reedest- esmaspäevani aega ringi tuiata. Eelmise nädalavahetuse sihtkohast oli Budapest, kuhu kindlalt tagasi minema pean; sel nädalavahetusel kavatsen külastada väikest linnakest nimega Tatabanya, mis jääb Györist u pooletunnise rongisõidu kaugusel Budapesti poole. Too linnake jäi mulle silma juba tegelikult esimesel päeval rongiga Györi sõites. Mulle meeldivad hullult mäed ning sellel linnal on neid küllaga pakkuda. Erinevalt Györist. Györil on jällegi pakkuda metsa ja järvi. Ungari on oma metsarikkuse poolest ülde suhteliselt rahuldustpakkuv.
Nüüd aga ootab mind loeng "sissejuhatus keskkonnaõigusesse", kus olen õppejõuga kahekesti. Jah, sest minu eriala ei õpi siin väga keegi... Kahes loengus olengi õppejõududega kahekesti ning ülejäänud ained on suht- koht lihtsalt ainepunktide kättesaamsie pärast valitud. Ehk siis- miks keegi keskkonnakaitset ei taha õppida?!
Ei... ma tahtsin öelda midagi muud. Midagi selle kohta, et.... kas ma peaksin siin rohkem sõpru otsima omale? Enne siia tulekut ütlesid paljud mu Eesti sõbrad, et "küll sa leiad sealt koha omale sõbrad! Küll sa leiad kellegi, kellega koos ringi trippida!". Ja kuna alguses oli veidi hirmutav siia Eestist täiesti üksinda tulla, siis ma tahstin neid uskuda. Tahtsin uskuda, et mul on kohe trobikond inimesi siin, kellega rääkida ja mõtteid jagada. Reaalsus on aga see, et mul on vaid paar tuttavat siin- mu toakaaslane, kes on õnneks ülimalt tore; üks venelasest tüdruk, kellega ühes loengus kohtusin ja kes pakkus veidike kodutunnet naaberriigist päritolu pärast ning siis mu mentor oma sõbraga, kes lihstalt aitavad, kui ma siin millesti aru ei saa või kui asjaajamisi on. Mu point on, et ei olegi vaja omale tekitada liialt "lendlehtedest" sõpru, kelle lisad Facebookis sõbralisti lihtsalt sellepärast, et sa nägid teda kusagil Erasmuse üritusel ja nüüd te kindlasti hakkate koos väljas käima. Sest seda ei juhtu. Sa hakkadki usaldama ja rohkem läbi käima vaid paari inimesega, kellega sul klapib. Ja need paar- kolm inimest on siin minu jaoks täiesti piisavad.
Oma mõtteid saab suurepäraselt jagada ka oma Eesti sõprade ja lähedastega, mida ma enamasti teengi. Blogi kirjutan ka just eesti keeles, kuna mul on suva, kas mu mingisugused välismaa tuttavad saavad sellest aru või ei. Sama kehtib ka üksinda ringi uudistamise kohta- alguses tundus see hirmutav, sest ausõna- ma olen parim äraeksija, keda te suudate ette kujutada. Päriselt. Isegi Tallinnas nt Mustamäeile esattudes, kuna ma sinna väga ei satu igapäevaselt, ei oska ma päris tihti öelda, kus pool kesklinngi on. Ehk siis- mu sisemine GPS on kergelt katki. Õnneks aga on meil selline imeline asi nagu Google Maps oma GPS-iga. Ja selle abil suudan ma täielikult ka ise ja üksinda ringi kolada. Ja inimesed, kes ütlevad, et üksinda reisiine on vaat et veel kõige parem- neil on õigus. Sa ei pea arvetsama kellegi teise kui vaid endaga. Sa ei pea mõtlema, mida teine inimene teha või näha tahab ja kas on ikka aega teha veel toda kolmandat asja. Sa oled oma aja peremees. Tegelikult oled koguaeg ja peaksid välja ütlema alati, mida tunned. Aga see on juba teine teema. Muidugi on umbes võrdväärselt hea reisida koos nt ühe inimesega, kellega sul on enam- vähem samad huvid ja sihid. Aga üksi on siiski see kõige parem variant.
Ja vaba aega ringi reisimiseks on mul siin küll küllaga. Enamus loenguid olen saanud sobitada teisipäevast- neljapäevani. Kõik loengud tegelikult. Seega jääb mul reedest- esmaspäevani aega ringi tuiata. Eelmise nädalavahetuse sihtkohast oli Budapest, kuhu kindlalt tagasi minema pean; sel nädalavahetusel kavatsen külastada väikest linnakest nimega Tatabanya, mis jääb Györist u pooletunnise rongisõidu kaugusel Budapesti poole. Too linnake jäi mulle silma juba tegelikult esimesel päeval rongiga Györi sõites. Mulle meeldivad hullult mäed ning sellel linnal on neid küllaga pakkuda. Erinevalt Györist. Györil on jällegi pakkuda metsa ja järvi. Ungari on oma metsarikkuse poolest ülde suhteliselt rahuldustpakkuv.
Nüüd aga ootab mind loeng "sissejuhatus keskkonnaõigusesse", kus olen õppejõuga kahekesti. Jah, sest minu eriala ei õpi siin väga keegi... Kahes loengus olengi õppejõududega kahekesti ning ülejäänud ained on suht- koht lihtsalt ainepunktide kättesaamsie pärast valitud. Ehk siis- miks keegi keskkonnakaitset ei taha õppida?!
Kommentaarid
Postita kommentaar