Niisiis...
Niisiis ma olen võtnud vastu selle imelise võimaluse tänu Erasmus+ programmile ja reisin ringi. Ausalt- rohkem inimesi peaksid julgema oma mugavustsoonist välja astuda ning elus rohkem väljakutseid vastu võtma. Nõus, et teisipidi äärmus on mitte osata öelda "ei", kuna liiga palju inimesi teeb tänu selle oskuse puudumisele oma elus ääretult palju sju, mida ta tegelikult ei naudi. Aga reisimine- kas saab mitte nautida uue kultuuri, keele ja maailmapildiga tutvumist? Muidugi oleneb inimesest...
Eile oli meie ülikooli "Speedfriending" üritus. Tõsi, sa leiad seal vb ühe- kaks inimest, kellega sul miskit rääkida on ning lisad nad omal Facebookis sõbraks. Ülejäänutega vahetad vaid oma nime, eriala ja päritolumaa, mis sul 1 minuti pärast meelest läinud on. Ehk siis- see üritus oli oma otstarbelt vb suhtkoht mõttetu, aga siiski seal olles tabasin end mõttelt, et nii palju eri rahvusest, usundist, rassist inimesi suhtleb omavahel nii vabalt... Et kui ükskõik see tegelikult on, kust sa pärined- me kõik oleme lihtsalt inimesed ning kõik eelarvamused eri rahvuste jne kohta on vaid ühiskonna kujundatud kuvandid. Sellisye programmide kaudu aga on suurepäraselt näha, kuidas on võimalik jätta kõik ajupesu kõrvale ja lihtsalt.... olla, ükskõik, kust sa pärit oled ja mida sa usud/ õigeks pead.
Hetkel viibin Budapestis. Rentisin omale 2ks ööks toa hostelis, kus peale minu ühes toas on veel 7 inimest. No teate- siuke narivooditega "ühika tuba". Siin on tegelikult sama tunne- noored inimesed, kes lihtsalt nii väga tahavad maailma näha ja reisida ja avastada, et ainult oluline asi on, et oleks vähemalt üks narivoodikoht, kus öö veeta; muu aeg kulub niikuinii linna avastamisele.
Muidugi oli alguses veidi hirmutav oma nugavustsoonist siia tulla- üksi. Enda sünnipäev üksinda veeta oli samuti veider. Aga kas kõik peabki olema alati hea ja mugav ja nii, nagu oleme harjunud? Ei pea. Iga kogemus on võimalus näha elu teise nurga alt ja et ka teisiti on võimalik. Jah- ma igatsen Eestit ja oma sõpru ja peret- see on loomulik. Aga ma lähen ju sinna nende juurde niikuinii tagasi. Vähemalt on, keda ja mida igatseda, olgem tänulikud selle eest. Mu süda on ikka Eesti kartuli ja mista leiva juures.
My point- öelge rohkem elus asjadele "jah", mida te südames tunnete, et on õiged ja mis võivad teid kuidagiviisi arendada. Ja nautige PRAEGUST hetke, sest see on ainuke, mis päriselt eksisteerib. Minevik on mälestused ja tulevik on ootused, aga olevik on reaalsus.
Eile oli meie ülikooli "Speedfriending" üritus. Tõsi, sa leiad seal vb ühe- kaks inimest, kellega sul miskit rääkida on ning lisad nad omal Facebookis sõbraks. Ülejäänutega vahetad vaid oma nime, eriala ja päritolumaa, mis sul 1 minuti pärast meelest läinud on. Ehk siis- see üritus oli oma otstarbelt vb suhtkoht mõttetu, aga siiski seal olles tabasin end mõttelt, et nii palju eri rahvusest, usundist, rassist inimesi suhtleb omavahel nii vabalt... Et kui ükskõik see tegelikult on, kust sa pärined- me kõik oleme lihtsalt inimesed ning kõik eelarvamused eri rahvuste jne kohta on vaid ühiskonna kujundatud kuvandid. Sellisye programmide kaudu aga on suurepäraselt näha, kuidas on võimalik jätta kõik ajupesu kõrvale ja lihtsalt.... olla, ükskõik, kust sa pärit oled ja mida sa usud/ õigeks pead.
Hetkel viibin Budapestis. Rentisin omale 2ks ööks toa hostelis, kus peale minu ühes toas on veel 7 inimest. No teate- siuke narivooditega "ühika tuba". Siin on tegelikult sama tunne- noored inimesed, kes lihtsalt nii väga tahavad maailma näha ja reisida ja avastada, et ainult oluline asi on, et oleks vähemalt üks narivoodikoht, kus öö veeta; muu aeg kulub niikuinii linna avastamisele.
Muidugi oli alguses veidi hirmutav oma nugavustsoonist siia tulla- üksi. Enda sünnipäev üksinda veeta oli samuti veider. Aga kas kõik peabki olema alati hea ja mugav ja nii, nagu oleme harjunud? Ei pea. Iga kogemus on võimalus näha elu teise nurga alt ja et ka teisiti on võimalik. Jah- ma igatsen Eestit ja oma sõpru ja peret- see on loomulik. Aga ma lähen ju sinna nende juurde niikuinii tagasi. Vähemalt on, keda ja mida igatseda, olgem tänulikud selle eest. Mu süda on ikka Eesti kartuli ja mista leiva juures.
My point- öelge rohkem elus asjadele "jah", mida te südames tunnete, et on õiged ja mis võivad teid kuidagiviisi arendada. Ja nautige PRAEGUST hetke, sest see on ainuke, mis päriselt eksisteerib. Minevik on mälestused ja tulevik on ootused, aga olevik on reaalsus.
Kommentaarid
Postita kommentaar