Süda&mõistus

   Kuidas saada aru, et oled elus õiges kohas? Ega ei saagi… vist. Peab ainult oma südant
kuulama. Kui tema ütleb, et on praeguse hetkega rahul, siis peaks kõik ju korras olema.
Samas aga segab mõistus pidevalt vahele: “Eieiei, Sa elad praegu ikka liiga mugavat elu,
midagi on viltu. Sa peaksid midagi targemat tegema oma eluga!” Aga…. vahepeal on ju
okei puhata ? Lasta elul vaikselt liikuda ja seda lihtsalt nautida ? Seda ma igal juhul
üritan hetkel teha. Ülikoolis on siin suhteliselt lihtne, ainepunkte on vaja vähem
koguda kui näiteks viimasel semestril Eestis. Mul on piisavalt aega maailma avastada,
ringi reisida, uusi kohti näha…. tegeleda sellega, mis mulle tõeliselt meeldib.

   Üle väga pika- pika aja tunnen, et saan ka puhata. Eestis on mul üldiselt suhtkoht kiire
elu- ülikool, töö, trenn, kaitseliit… ühes peres olen lapsehoidja ka. Praegune elu on Eesti
omaga nii suure kontrasti all, et ilmselt sellepärast tundubki, et midagi on puudu... kõik
päevad ei olegi varahommikust hilisõhtuni täis bookitud tegevuste ja kooli ja töö ja
kohtumiste ja trennidega? Midagi PEAB ju valesti olema! Kindlasti olen midagi
ülitähtsat ära unustanud! Aga ei… ma võingi lihtsalt… olla vahepeal. Ja see on okei.
Naljakas, et pean seda endale põhjendama. Naljakas, et me unustame oskuse puhata.

   Mul ei ole viriseda mitte millegi üle. Ei, ma olen tänulik praeguse eest. Ma olen
tegelikult väga positiivne inimene ja oskan näha elu ilusat poolt. Õppides
keskkonnatehnoloogiat ja -juhtimist ja hoolides keskkonnast ja kõiki seda
puudutavatest teemadest, tean paratamatult aina rohkem, kui valesti on asjad meie
maailmas. Kui palju loomaliike on välja suremas, mis toimub meie kliimaga, joogivee ja
lihatööstusega, rääkimata ülerahvastatusest. Kõik need teemad lähevad mulle ülimalt
korda ning jah- üksi ei muuda midagi, tean seda ka. Aga vähemalt saan ma ise olla
parem inimene. Teha Maailmale minimaalselt kahju. Nuusutada lille, teha pai mõnele
loomale, näha selle kõige südantpitsitavat ilu ja olla lihtsalt tänulik elusolemise eest.

   Muidugi mõjub see, et ma olen eemal kodust, sõpradest, lähedastest ja perest. Vahel
tahaks aega peatada ja vahel tahaks, et see kiiremini liiguks. Mõnikord puperdab süda
õnnest ja eks mõnikord on ikka veidi kurb ka. Aga ka see on okei ja ületatav. Kõik on
tegelikult. Lihtsalt vahel on vaja oma tundeid ja mõtteid jagada.
   
   Ma tahan öelda, et kõike neid segaseid tundeid tunda on okei. Isegi kui elus on
tegelikult kõik superhästi ja tahaks endale öelda, et “Mida sa teed? Mika Sa ei
naerata?!” siis on okei olla vahel veidi… omas maailmas ja lihtsalt mõtiskleda.

Ja lõpuks... ma ikkagi naeratan...