High Tarty Mountains ehk kuidas ma 2 päevaga aastajagu elukogemust sain

   Ma ei unusta kunagi seda tähistaevast kell 3 öösel, kui ma korra välja astusin telgist, et meie telgi pealmist katet püüdma minna, mis tuulega lendu oli läinud. Ma lihtsalt seisatasin ja vaatasin seda- taevast. Isegi kui te lähete Eestis kõige eraldatumasse kohta või kuhugi eht- päraperse saarele, ta ei saa sama kogemust, võite kindlad olla. Aga kui sa oled ca 1500m kõrgusel mägedes, su peakohal kõrguvad veel omakorda hiiglasuured ja isegi hirmuäratavad kaljud ning sa vaatad kell 3 öösel taevasse- see on juba midagi! See paneb Sind tundma koos enda kahekohalise telgiga seal lumeväljal sahmerdamas nii väiksena... Sest meie Emake Loodus on nii kuradi võimas!!

   See oli ühtlasi nii vaimselt ja füüsiliselt nii palju juurdeandev ja proovilepanev kogemus, et seda on peaaegu, et võimatu kirjeldadagi. Kui sa oled seal... kulged. Vaikselt tipu poole. Alguses on lihtne, jah. Lihtsalt metsaradu mööda kõrgemale ja kõrgemale. Päike paistab, soe on. Sul on piisavalt vett ja süüa ja sul on kõik riided kuivad. Veel. 

   Siis märkad sa, ees on ülimalt pikk lumine väli ning mõtled: "Kuhu kuradi kohta need inimesed lähevad?!? Kas sealt mägede vahelt läheb tõesti mingi tee järgmisse punkti?" Sa vaatad enda kaarti- kõik on õige, see ütleb, et järgmine punkt on selle kaljunuki taga seal. Selle saatusliku kaljunuki taga, mis pani proovile iga raku meie kehas ja vaimse tugevuse. Sa jõuad sellele lähemale ja vaatad, et inimesed lähevad mööda seda üles. "KUIDAS?! See on ju mingisuguse 80- kraadise kalde all!?" Aga sa hakkad ka minema. Olles oma sõbrannale veel vaimseks toeks, sest tal ei ole isegi matkasaapaid. SAAPAID!! Kui teistel on saabaste küljes veel mägironimise konksud ja käes ronimiskepid. Ja siis oled sina, kes oma saabastega oma sõbrannale mööda lumist mäekülge üles minnes "treppi" teeb. Ja samalajal kinnitab talle, et kohekohe oleme üleval ja see punkt on seal. Kuigi sul pole tegelikult õrna aimugi, kas on või ei ole ja kui palju veel minna on. Sest seda mäge tuleb koguaeg aina juurde ja pilviseks tõmbab ka ning vahepeal sa isegi ei näe, kuhu minna. "See ei ole matkamine, see on kuradi mägironimine!" Jah, sa räägid endaga palju sellistes olukordades. 

   Siis poolel teel ütleb sulle mingi kohalik tüüp, kes ka parasjagu ronib seal, et eelmine kuu sai siin samas 3 inimest surma, sest neil polnud ronimisvarustust. Seega võib teiega sama juhtuda. "Musta Alpinisti" filmi tunne tuli peale. 

   Aga sa ei anna alla. Sul on juba vaikselt surmahirm, aga sa ikka ei anna alla. Korrutad endale, et "Kõik on chill, me jõuame elusalt üles." Samal ajal julgustad sõbrannat, et "Natukene veel, ma juba näen midagi!" kuigi tegelikult sul pole ikka veel õrna aimugi, kas seal üleval on midagi või sa pead sama targalt tagasi alla minema. Ja su saapad on juba läbimärjad ja käed külmunud, sest sa põhimõtteliselt roomad seda viimast nõlva üles. 

   Ja siis te jõuate mõlemad üles. Lõpuks. Ja... seal on maja! Seal on punkt! Tsivilisatsioon! Kus saab oma märjad asjad kuiavma panna, teed ja õlut juua ja suppi süüa. 

   Aga lõpuks, kui kõik on jälle kuiv, sa pead ikka uuesti minema hakkama. Enne ööd telkimiseks koha leidma. Kusagil. 

   

   Ja siis tagasi selle öö juurde... Valid telgile kohta, aga iga hea koht on rajalt liialt palju kõrval, mis tähendab, et sinna jõudmiseks pead sa värskele lumele astuma. Mis tähendab, et sa vajud puusadeni lumme. Mis tähendab omakorda, et sa ei saa sinna minna- see on võimatu. Ja mis siis omakorda tähendab, et sa peab selle kuradi telgi lihtsalt kuhugi üles panema enne, kui pimedaks läheb.

   Siis tõuseb tuul. See on lausa torm. Ja sa oled kusagil keset päraperset metsikus looduses mägedes. Ja sa lihtsalt ootad hetke, millal see telk sul laiali lendab seal. Varuplaan selle olukorra puhul lihtsalt ööpimeduses liikuma hakata. Aga siis sa võid lihtsalt mingi langeva puuga pähe saada. Noh.. sinna telki jäädes võid lumelaviini alla ka jääda niiet... Samas šansid. 

   Sa ärkad lihtsalt iga tund üles ja vaatad kella, loed tunde... "Okei- 5 tundi veel päikesetõusuni, selle elame üle. Telk, palun, ela see üle!" Tuul oli tõesti nii hull, et liigutas meid koos telgiga mööda maad. 

   Ja siis saabub hommik. Ja sa hakkad allapoole minema. Ja sa oled elus. Ei saanud langeva puuga pähe, ei jäänud laviini alla, et libisenud ronides kusagilt kaljuseinalt alla. Sa oled kuradi tänulik elu üle. Ja päike paistab jälle ning sa lähened tsivilisatsioonile. Jõuad sinna, jood seal teed, oled endaga rahul. Ja hakkad kodupoole minema- alla; tunned, et temperatuur tõuseb iga sammuga ja all ootab sind jälle 23 kraadi suvist sooja.

   Ja siis te lihtsalt naerate. Selle üle, kui lollakad ja hullumeelsed te olite, et kõige hullema raja valisite ja telgis ööbisite, sest see kõik oli nii ohtlik tegelikult. Ja selle üle, et kuidas üldse saab olla tuul nii tugev et see reaalselt koos inimestega telki liigutab?!

   Ahjaa- ja selle üle, et mägedesse saabumise eelsel ööl 3 tundi Bratislavas veetsite keset reedeöist möllu ja seal matkariietes karaokebaaris käisite. Ja siis selle üle, et mingi venelaste kamba eest seal vanalinnas ära jooksite ja et sa keset vanalinna seal faceplanti tegid. Ja esimene asi, mida püsti tõustes ütlesid, oli: "Fucking Russians!!" ise olles koos venelasest sõbrannaga... 

--------------------------------------------------------------------------

   Selliseid kogemusi ja neid emotsioone ei unusta vist kunagi. Nagu mu vene sõbranna Anastasiia ütles, siis: "It could not have been worse, and it could not have been cooler!" Nautige pilte.