"Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära"

   Ma olen nüüd juba pea kuu aega kodus tagasi olnud. Esimene, ütleme, et nädal, kulus sellele, et ma lihtsalt vaatasin suu ammuli, kui ilus Tallinn on. Nagu näeksid seda esimest korda. Nagu poleks juba 6 aastat oma elust siin veetnudki, vaid oleksid selle paar tundi tagasi saabunud kriisilaeva pealt vanalinna jalutanud turist, ainult, et keelest saad aru.    See oli teine asi- eesti keel!! Mäletan, et kui ma juba Riias lennukilt ümberistumise tegin ning esimesi inimesi eesti keeles rääkimas kuulsin, tahtsin neile kaela karata. Rõõmust ja äratundmisest. Sest eesti keel on nii ilus! Ja Eestimaa on ka tõesti nii ilus, jah!!    Siis pidin ma tööle tagasi minema. Ma armastan oma tööd ja oma kolleege ning Teletornis tagasi olles tundus lõpuks täiesti, et "nüüd ma olen päriselt kodus". Päriselt ka. Sellel kohal on minu jaoks alati olnud kuidagi hea "vibe".     Ometi oleks midagi nagu teisiti... Ma polegi saanud aru veel, mis täpselt. Kindlasti ...

...sest igal asjal on kaks külge, eks? Mul on mõttes olnud teha postitus selles osas, miks ungarlased minu meelest veidrad on. Mitte halvustavalt (otseselt mitte v ä hemal t)- lihtsalt, mis on minu meelest kultuurilised erinevused, mis nende riigikorralduses on teistmoodi jne. Alustame siis. Nad maksavad oma arveid postkontoris. Jah. Sa saad sellise v ä ikse kollase lipiku kustiganes, l ä hed sellega postkontorisse, seisad seal j ä rjekorras ja maksad oma arveid. Miks kasutada internetti, kui saab ka ilma!? Samas, postkontor on selline vanakooli keskkond, kus ikka ise annad ümbriku tädile, tädi paneb selle pilusse ja tükike sind justkui asub teele ühest Ungari väiksest linnast laia maailma. Armas, aga mulle kui „tiigrihüppe“ keskkonnas kasvanule, ikkagi tülikas. J ä rjekordadest... tegelikult lihtsalt ootamisest r ää kides. Keegi neist, ausalt- mitte keegi, ka õppejõud mitte, ei pea kinni kellaaegadest. Jah, ma tean, et meil Eestis on ka nii, et kui sünnip ä ev a...

   Mõtlesin, et oleks tore mõte minna enne kojulendu ungarist Iisraeli. Tegelikult olime sõbrannaga juba suht pikalt ette planeerinud seda, aga kohe, kui ta küsis, kas ma tahan tulla, tundus see mõnusa puhkusena enne kojuminekut.     Tegelikult enne, kui ma hakkan rääkima, mida me seal külastisime ja mida nägime, peaks mainima, et see oli kultuurišokk. Mul polnud ikka õrna aimugi, mis seal toimub. Üldse väljaspool Euroopat. Jah, me näeme uudiste vahenudel (mis enamasti on ka lihtsalt ajupesu eesmärgil), et kusagil on sõda ja terroristid ja et keegi lasi jälle kellegi või millegi õhku või et kusagil on teised kombed kui meil. Aga tegelikult me elame siin oma suhtkoht turvalises Euroopas ja ei tea mitte muffigi, mis mujal maailmas toimub. Peab ikka ise kohale minema ja nägema.         Ühesõnaga alustan algusest. Juba kohe kui ma Tel Avivi kohale jõudsin sain aru, et olen ikka üldse teistsuguses kultuuris ja ühiskonnas. Jaa, kuumus ...

   Ma istun lennujaamas ja ootan kojulendu. Kuna viibin ühes kõige rangema turvakontrolliga riigis, siis olen siin olnud juba kaua. Kõiksugu erinevad kontrollid võtsid mul aega ca 2h (võib ka hullemini) ning nüüd ootan tabloo ees, et saada teada oma koju suunduva lennuki v2rav. Ma vabandan juba ette 2ra- mu arvuti klaviatuuril puudub 2-t2ht ja hetkel ei viitsi kusagilt kopeerida- pasteerida ka seda, nagu ma siiani teinud olen. Aega viidan, nagu n2ha, blogi kirjutades, et mitte magama j22da, ning oma sõbra podcasti kuulates (ma tean küll, et Sa mu blogi ka loed, jah- ma armastan Su podcaste!!)    See 3 kuud oli.... nagu üks peatükk minu elus. Naljakas, et elu kulgebki justkui peatükkidena. V2hemalt mina tunnen nii. Esimene peatükk oli lapsepõlv; teine oli põhikool; siis tuli keskkool koos Tallinnasse kolimisega; siis ka praegu j2tkuv ülikooli- peatükk, mille vahel oli üks justkui vahepeatükk- Erasmuse semester Ungaris ja kõva ringireisimine maailmas. Kas te ei tunne...