Kuidas ma Iisraelis käisin

   Mõtlesin, et oleks tore mõte minna enne kojulendu ungarist Iisraeli. Tegelikult olime sõbrannaga juba suht pikalt ette planeerinud seda, aga kohe, kui ta küsis, kas ma tahan tulla, tundus see mõnusa puhkusena enne kojuminekut. 

   Tegelikult enne, kui ma hakkan rääkima, mida me seal külastisime ja mida nägime, peaks mainima, et see oli kultuurišokk. Mul polnud ikka õrna aimugi, mis seal toimub. Üldse väljaspool Euroopat. Jah, me näeme uudiste vahenudel (mis enamasti on ka lihtsalt ajupesu eesmärgil), et kusagil on sõda ja terroristid ja et keegi lasi jälle kellegi või millegi õhku või et kusagil on teised kombed kui meil. Aga tegelikult me elame siin oma suhtkoht turvalises Euroopas ja ei tea mitte muffigi, mis mujal maailmas toimub. Peab ikka ise kohale minema ja nägema. 

   

   Ühesõnaga alustan algusest. Juba kohe kui ma Tel Avivi kohale jõudsin sain aru, et olen ikka üldse teistsuguses kultuuris ja ühiskonnas. Jaa, kuumus ja palmid kuumuseks ja palmideks, aga esiteks ei tööanud mul ei Eesti kõnekaart ega ka Ungari oma. Tekkis täiesti eraldatuse tunne muust maailmast. Olen senimaani reisinud vaid Euroopa Liidu piirides ja kui sa saad vähemalt helistada või kasvõi lisatasude eest Google Mapsi kasutada, on sul turvaline tunne. Seal ei midagi.

   Muidugi ei teadnud ma suuhrt midagi ka juutide kultuurist. (Kuidas nad suudavad selle 30- 40-kraadise kuumusega nende suurte mustade mantlite ja mütsidega ellu jääda? Ma ei tea.) Esiteks ei tohi nad süüa liha ja piimatooteid koos; isegi mitte ühel taldrikul ei tohi need olla. Siis on neil selline püha nagu Sabbath. See algab reede õhtul koos päikeseloojanguga ning lõppeb laupäeval päikeseloojanguga. Selle ajaperioodi sees ei ole neil lubatud ühtegi transpordivahendit kasutada (ka ühistransport jääb selleks ajaks täiesti seisma), tuld teha ega elektrit ning elektroonikat kasutada. Nad tohivad olla ainult rahulikult kodus ja välja minna vaid palvetamise eesmärgil. Huvitav on teisi kultuure kohapeal tundma õppida.

   Samuti seal ringi tuuritades hakkas meid huvitama Iisraeli ja Palestiina teema. On ju nii, et Jeruusalemm oli algselt Palestiini all ning nüüd on Iisraeli all. Palestiinlased muidugi elavad senimaani seal, aga keegi nende riiki ei aksepteeri. Kohalikud ei saa tegelikult ise ka täpselt aru, kuidas selle Iisraeli riigi piirid täpselt lähevad. Googeldamine annab ka mingi vastuse, aga ainult MINGI. Selget pilti sealt igatahes ei saa, kui juba kohapeal olles ei saanud. 

   Ning reisides riigisiseselt Tel Avivist Jeruusalemma on need 2 linna juba üksteisest nii märgatavalt erinevad. Jeruusalemm meenutab oma olemuselt rohkem idamaid oma tänavapildi ja inimeste poolest ning on rohkem turistiatraktsioon. Tel Aviv aga meenutab rohkem siis Euroopat oma kõrgehitiste ja suure sisserännanute hulga poolest. Viimasega pean silmas seda, et mina oma blondide juuste ja siniste silmadega ei olnudki nii eriline nähtus seal, vaid seal elab palju kohalikke, kes näevad välja nagu tavalised eurooplased, kuid räägivad kohalikku keelt. Ahjaa, nende keel... õigemini kirjapilt. Kujutage ette olukorda, kus sa ostad rongipileti ning ei oska seda õigetpidi käeski hoida, sest mõlemad variandid tunduvad võrdsetviisi õigetena. Just nii me end tundsime. 

   

   Ning nende kahe linna vahepeale jääb täielik kõrbeala, kus tee ääres võid näha kaljusid ning inimesi kaamelitega. Jeruusalemma jõudes lähed samuti läbi turvakontrolli ning üleüldse on igalpool vaja kaasas kanda passi ning "luba", mis kinnitab, et sa üldse tohid seal riigis viibida. Samuti on relvastatud sõjaväelaste pidev kohalolu tänavatel täiesti tavaline ning ka tsiviilriietes relva kaasaskandmine. "Olukord muudab normaalsust."

   Ja muidugi nende turvakontroll lennujaamas. Enne lennukile jõudmist pead varuma vähemalt 3h, et minna läbi u 5 erineva turva -ja passikontrolli, enne kui jõuad lõpuks lennukile. Kontrollides ole valmis vastama veidratele küsimustele nagu "kuidas te oma sõbraga üksteist teate" ning "kus te oma siinviibimise ajal ööbisite". Isiklik olukord oli mul näiteks, et... kuna mina jõudsin Iisraeli ca 3 h varem enda sõbrannast, siis pidin lennujaamas seletama u nii: "Ma kohtun siin oma Eesti sõbrannaga, kes elab Inglismaal, aga tuleb praegu Küproselt ning hiljem läheb Itaaliasse ja sealt Inglismaale tagasi; ning mina ise tulen Ungarist, sest elasin seal 3 kuud ning siis lähen Eesti." Kuradi ringirändajad, ma ütlen. Eestimaa ei sobi siis või?!

   Lisaks onJeruusalemm omakorda jaotatud nii mitmeks erinevaks "alaks", et ma ei hakka tarka isegi mängima ja siia neid kõiki laduma ja lahti seletama. Tean, et seal on nii moslemite, juutide (nende seas veel nö ortodoks- juudid eraldi) kui kristlaste linnaosa. Nii palju ma seal kohapeal olles aru sain. 

   Kiirelt lõpetuseks: riik iseenesest on meeletult kallis- võrdluseks nt, et päts leiba maksab ca 4€. Nägime palme ja kõva kuumust; käisime nii Vahe -kui ka Surnumeres, loksusime palju bussiga ja kohtusime ühe sakslase ja ühe brasiillasega, kellega terve reisi vältel suhtlesime ja võib- olla veel kunagi näeme. Lisan pilte ka: