Miks ungarlased imelikud on ja miks ma Ungarit igatsen

...sest igal asjal on kaks külge, eks?

Mul on mõttes olnud teha postitus selles osas, miks ungarlased minu meelest veidrad on. Mitte halvustavalt (otseselt mitte vähemalt)- lihtsalt, mis on minu meelest kultuurilised erinevused, mis nende riigikorralduses on teistmoodi jne.

Alustame siis.

• Nad maksavad oma arveid postkontoris. Jah. Sa saad sellise väikse kollase lipiku kustiganes, lähed sellega postkontorisse, seisad seal järjekorras ja maksad oma arveid. Miks kasutada internetti, kui saab ka ilma!? Samas, postkontor on selline vanakooli keskkond, kus ikka ise annad ümbriku tädile, tädi paneb selle pilusse ja tükike sind justkui asub teele ühest Ungari väiksest linnast laia maailma. Armas, aga mulle kui „tiigrihüppe“ keskkonnas kasvanule, ikkagi tülikas.
• Järjekordadest... tegelikult lihtsalt ootamisest rääkides. Keegi neist, ausalt- mitte keegi, ka õppejõud mitte, ei pea kinni kellaaegadest. Jah, ma tean, et meil Eestis on ka nii, et kui sünnipäev algab kell 9 õhtul, siis kohale minnakse kell 10 või 11 õhtul. Aga neil on tõesti iga eluvaldkonnaga nii. Õppejõud tulevad kohale ca 20-30 minutit hiljem, üritused võivad alata ametlikust kellaajast tund hiljem ning vahel ei tea keegi mitte muffigi, kus ja millal miskit toimub. Terve majandamine on seal nagu mingi „sepa“ sünnipäev Mustamäe maja viiendal korrusel – kutse on üheksaks, enamus tulevad pool üksteist ja mõni julgeb alles peale südaööd küsida, kus ta on.

• Nende kahe asjaga seonduvalt on ka palju paberimajandust. Sa pead füüsiliselt oma paberitega pool päeva erinevate kontorite ja ülikooli vahet jooksma enne, kui kõik vajalikud allkirjad kogutud on või misiganes asju sul vaja on. Digiallkirjad unusta kohe ära- poes ID-kaardi lugejat küsides vaadati mulle lolli näoga otsa ja küsiti: "Mis mälukaardi lugejat?". Kujutan ette, kuidas müüjad kohvipausi ajal hirnusid, et mingi võõramaalasest tibi tahtis maksta läbi mäluaugu.

• Neil on tänavatel telefoniputkad. Noh need, mis meil olid u 20 aastat tagasi. Ja nad PäRISELT ka kasutavad neid veel. Muidugi, midagi neis punastes putkades on... natuke sellist nostalgiat. Seisad seal, nõjatud vastu seina ja näpid rääkimise ajal telefonitoru juhet.

• Sama käib ühistranspordis vanaaegsete komposteerimismasinate kohta. Teate küll- need, mis meil vanades trammides olid, kuhu sa oma pileti sisse pistad ja siis see selle nö ära "augustas". Jah, seal sai ka korraliku nostalgialaksu. Oleksin võinud bussijuhilt muidugi küsida, et kus ma oma piletit piiksutan.

• Nad joovad kõike garboniseeritud veega. Kõike. Nad lisavad seda veinile ja kutsuvad seda "froccs" (frötš). Kui see pole piisavalt imelik, siis kui sa lisad sellele segule veel veidi siirupit, saad sa sellise asja nagu "macifröccs" (mötšifrötš).

• Nad ka marineerivad kõike. Nagu meie teeme hapukurke või hapukapsast, aga nad teevad seda sama KÕIGEGA. Salatiga, kartulitega... Ilmselt oleks pika otsimise peale leidnud sealt ka marineeritud makarone.
• Mu lemmiksõna ungari keeles on... RENDÖRSEG (rendöršeeg), mis tähendab "politsei". See on lihtsalt nii totter, et kui ma kellegagi (kas siis ungarlase või mõnest teisest rahvusest inimesega) räägin, ei kasuta me kunagi sõna "police", vaid ainult "rendörseg". Kõik teavad seda sõna, seega kui tänaval sõidab politseiauto, toimub kollektiivne hüüde: "RENDÖRSEG!!" Kui ei teaks selle sõna tähendust, võiks arvata, et pärast selle karjumist algab õhurünnak.

• Nad ei taha rääkida inglise keelt. Jaa, pealinnas on teine asi, aga mina elasin väikeses linnas nimega Györ. Isegi noored ei räägi. Pole ka ime, kui isegi kinos on kõik filmid ungari keelde dubleeritud. Sellega tegelikult naljakas lugu ka... käisime mu vene sõbrannaga kinos (leidisime ühe filmi, mis oli inglise keeles) ning kõige naljakam osa oli vaadata treilereid, mis on dubleeritud ungari keelde. Kujutage ette nt kuulsaid näitlejaid nagu The Rock jne rääkimas ungari keeles. Me igatahes naersime nii, et meil pisarad voolasid ning samal ajal ütlesime neid ungarikeeleseid fraase järgi kõva häälega. Päris kindel, et meid vihati seal saalis.
  
• Kui sa õhtul välja lähed, võta sularaha kaasa- kaardimaksed unusta baarides/pubides ära. Vähemalt öisel ajal. Jällegi- Budapestis jah teisiti, aga väiksemates kohtades mitte.

• Ungarlased joovad nagu metslased. Ausalt. Jah, me teame venelasi Eestis, kes joovad koguaeg ja ega me ise ka vahel paremad pole. Aga siin on see ausalt uuel tasemel- nad ei piirdu tavaliselt vaid ühe joogiga, vaid nad tõesti joovad nagu mets- la- sed. Isegi purjus soomlane võiks ungarlasele miiniväljal giidiks olla.
• Kirsiks tordil... ungari keeles tähendab "perse" "muidugi". (Kirjapilt "persze", hääldus "perse").

...aga kõige selle taustal ma igatsen seda maad. Ma igatsen enda väikest linna, mis sai juba mulle vaikselt koduks. Ma igatsen oma toakaaslast, kellele sai lihtsalt suvalisel õhtul öelda: "I feel bored, lets get some fries!" ja ilma küsimuseta ta tuli kaasa.

Ma igatsen isegi neid tuletõrjealarme kell 3 öösel ühikas, mille peale terve ühiselamu elanikkond end surnunägudega susside sahinal majast välja lohistas. Keegi isegi enam ei kirunud- kõik olid sellega nii harjunud.

Ma igatsen neid õhtuid, kui sul on veidi kurb tuju ning siis sa vaatad aknast välja ja näed, et su sõbrad chillivad baari ees, mis asub reaalselt ülikooli -ning ühiselamuhoone vahel. "Üveges". Ja siis sa lähed sinna, teed oma sakslasest sõbraga paar nalja teemal "Tahad, et mu riik su uuesti okupeeriks või?!" teemal, jood paar 1- eurost õllet ning lähed 20 meetrit oma tuppa tagasi.

Igatsen neid vanaaegseid ronge ning seda ühte väga spetsiifilist häält, mis rongijaama kõlaritest alati kostus, kui mõni rong ette sõitis.

Igatsen oma kohalikke sõpru seal, kellega minna lihtsalt jõe äärde ühika taga muruplatsile istuma, panna vesipiip püsti ning ajada lolli juttu.

Igatsen neid nalju, mis me välisüliõpilastega omavahel ungarlaste üle tegime.

...aga seal olles ma igatsesin Eestit isegi rohkem. Musta leiba ja tatart. Eesti keelt!! Ma olen oma kõik kodusviibimise päevad lihtsalt meie imeilusat Tallinnat imetlenud. Kui ma kolisin siia ca 6 aastat tagasi, olin ehk liiga noor, et seda niiviisi näha. Ning nüüd siin elamise perioodil pole osanud ka seda sellise pilguga näha. Kuid vahepeal välismaal elades ning nüüd tagasi tulle- imeline! Tallinn, ma armastan sind! Eestit ka. Kodus on tore olla.

Aga ikka on mul täna kuidagi Ungari- igatsuse päev. Las ta siis olla.