Minu Eesti
Ma olen nüüd juba pea kuu aega kodus tagasi olnud. Esimene, ütleme, et nädal, kulus sellele, et ma lihtsalt vaatasin suu ammuli, kui ilus Tallinn on. Nagu näeksid seda esimest korda. Nagu poleks juba 6 aastat oma elust siin veetnudki, vaid oleksid selle paar tundi tagasi saabunud kriisilaeva pealt vanalinna jalutanud turist, ainult, et keelest saad aru.
See oli teine asi- eesti keel!! Mäletan, et kui ma juba Riias lennukilt ümberistumise tegin ning esimesi inimesi eesti keeles rääkimas kuulsin, tahtsin neile kaela karata. Rõõmust ja äratundmisest. Sest eesti keel on nii ilus! Ja Eestimaa on ka tõesti nii ilus, jah!!
Siis pidin ma tööle tagasi minema. Ma armastan oma tööd ja oma kolleege ning Teletornis tagasi olles tundus lõpuks täiesti, et "nüüd ma olen päriselt kodus". Päriselt ka. Sellel kohal on minu jaoks alati olnud kuidagi hea "vibe".
Ometi oleks midagi nagu teisiti... Ma polegi saanud aru veel, mis täpselt. Kindlasti see reisiperiood elus muutis mind- väliselt on nagu kõik sama, aga sisemiselt täiesti teine. Mul on nii palju teisi vaatenurki ja kogemusi elust. Ma ütleks, et mul on rohkem kannatlikkust ja oskust aktsepteerida olukordi, mis elu sulle jalge ette laotab.
Mu elu Eestis tundus küll alguses täitsa sama nagu siis, kui ma ära läksin. See oli uuestikohanemiseks hea muidugi. Aga siis ma alustasin tööd ka teises kohas ning kolisin Mustamäele. Nüüd on mu elul juures jälle paar tahku, seega kõik pole enam nii, nagu siis kui ma ära läksin.
Nüüd on täpselt selline tunne, et näiliselt on kõik ju sama- inimesed, üks töökohtadest... aga ikkagi midagi tundub olevat teisiti. Muutus on ju hea, öeldakse. Muidugi on ka lihtsalt korralik kontrast mu eluolude vahel võrreldes möödunud nelja kuuga- seal oli reisimine ja maailma avastamine ja palju aega, et oma aju puhata ning siin olen kahe koha peal tööd, käin trennis, olen Kaitseliidus... "Orav rattas"? Ei, tegelikult ma ei tunne päris nii. Sellepärast, et ma naudin neid kõiki asju, millega ma tegelen. Jah, vahepeal ma olen 7-9 päeva järjest kusagil tööl ilma puhkepäevata ja vahel ma tunnen, et ma tahaks lihtsalt magada terve päev ja mitte voodist tõusta; aga siis tuleb jälle see üks või kaks puhkepäeva ja ma olen jälle jalul. See on elu. Kuidas see käiski- "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks?"
Nautige suve!!
Ja minge ka männimetsa või mere äärde matkama ning telkima!! Piisab kahest päevast, et pea puhtaks saada ja ajule "restart" teha.
See oli teine asi- eesti keel!! Mäletan, et kui ma juba Riias lennukilt ümberistumise tegin ning esimesi inimesi eesti keeles rääkimas kuulsin, tahtsin neile kaela karata. Rõõmust ja äratundmisest. Sest eesti keel on nii ilus! Ja Eestimaa on ka tõesti nii ilus, jah!!
Siis pidin ma tööle tagasi minema. Ma armastan oma tööd ja oma kolleege ning Teletornis tagasi olles tundus lõpuks täiesti, et "nüüd ma olen päriselt kodus". Päriselt ka. Sellel kohal on minu jaoks alati olnud kuidagi hea "vibe".
Ometi oleks midagi nagu teisiti... Ma polegi saanud aru veel, mis täpselt. Kindlasti see reisiperiood elus muutis mind- väliselt on nagu kõik sama, aga sisemiselt täiesti teine. Mul on nii palju teisi vaatenurki ja kogemusi elust. Ma ütleks, et mul on rohkem kannatlikkust ja oskust aktsepteerida olukordi, mis elu sulle jalge ette laotab.
Mu elu Eestis tundus küll alguses täitsa sama nagu siis, kui ma ära läksin. See oli uuestikohanemiseks hea muidugi. Aga siis ma alustasin tööd ka teises kohas ning kolisin Mustamäele. Nüüd on mu elul juures jälle paar tahku, seega kõik pole enam nii, nagu siis kui ma ära läksin.
Nüüd on täpselt selline tunne, et näiliselt on kõik ju sama- inimesed, üks töökohtadest... aga ikkagi midagi tundub olevat teisiti. Muutus on ju hea, öeldakse. Muidugi on ka lihtsalt korralik kontrast mu eluolude vahel võrreldes möödunud nelja kuuga- seal oli reisimine ja maailma avastamine ja palju aega, et oma aju puhata ning siin olen kahe koha peal tööd, käin trennis, olen Kaitseliidus... "Orav rattas"? Ei, tegelikult ma ei tunne päris nii. Sellepärast, et ma naudin neid kõiki asju, millega ma tegelen. Jah, vahepeal ma olen 7-9 päeva järjest kusagil tööl ilma puhkepäevata ja vahel ma tunnen, et ma tahaks lihtsalt magada terve päev ja mitte voodist tõusta; aga siis tuleb jälle see üks või kaks puhkepäeva ja ma olen jälle jalul. See on elu. Kuidas see käiski- "Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks?"
Nautige suve!!
Ja minge ka männimetsa või mere äärde matkama ning telkima!! Piisab kahest päevast, et pea puhtaks saada ja ajule "restart" teha.
Kommentaarid
Postita kommentaar