Kuidas ma saaksin...

...panna teid hoolima? Ega ei saagi. Elu on valikute küsimus. Ehk aga mõtlema....

“Progress is impossible without change, and those who cannot change their minds cannot change anything.”

-George Bernard Shaw

Pidin ülikoolis kirjutama. Ja kui te aru ehk olete juba saanud, siis mulle meeldib kirjutada. Seega ma kirjutasin. Sellest, kuidas me peaksime suhtuma meid ümbritsevasse keskkonda e mulle kõige südamelähedasemast teemast. 

Kahjuks jääb lahtiseks aga küsimus- kuidas? KUIDAS need inimesed panna hoolima? Essee on kirjutatud üllast inspiratsioonist Maa Hartat lugedes ning lootusest, et kui kõik selle järgi elaksid, oleks meil lootust.

Kahjuks aga kõik nii lilleline ei ole ning siiski peaks leidma mingi radikaalsema viisi, kuidas inimestele selgeks teha, et praegune maailmakorraldus ei ole jätkusuutlik. Ehk et lihtsast üleskutse- artiklist ei piisa. Aga võib- olla kedagi paneb mõtlema. Seega jagan ikkagi...

Maa hartal[1] [2] on õilsad eesmärgid ja põhimõtted, et meie, inimkond, ühendaksime jõud ja seisaksime meie Emakese Maa kaitse eest; ühendaksime jõud ning võitleksime meie kõige kallima vara- Maa- ellujäämise eest. Sest teine valik oleks lihtsalt öeldes istuda mitte midagi tehes ja panustada selle hävimisse. Karm, kuid tõsi. Paraku oleme me juba oma elutegevusega ise selle olukorra põhjustanud ning süü ei olegi kusagilt kaugemalt otsida, kui meie endi naabritelt ning jah- ka iseendilt. Kui palju me ka ei arvaks, et süü lasub ikka kellelgi teisel, siis on praegune olukord paratamatult ka iga indiviidi isiklik panus. Muidugi kelle oma rohkem, kelle vähem, sõltub juba hoolivusastmest ehk kui palju kellelegi isiklikult üldse korda läheb tema panuse suurus Maa hävitamisse.

Kliima soojeneb, liigid surevad välja, joogivesi ning maavarad on otsakorral, vihmametsad kaovad, viljakas maa kõrbestub, loomade ja inimeste elupaigad hävivad või muutuvad lihtsalt elamiskõlbmatuks. Kahjuks on nimetatud vaid mõningad SUURTEST probleemidest, sest ka iga suurem probleem toob endaga kaasa liblikatiiva efektina uusi pisemaid. Miks? Kui olukord on juba nii kriitiline, siis miks me midagi ei tee? Kas me ei hooli piisavalt? Eks me ikka hooliksime, kui see juhtuks meie tagaaias. Paraku aga enamus probleeme tundub olema meile, heaoluriikides elajaile, niivõrd distantsil, et tundub, et kõik on tõsi vaid teleekraanidel ja uudisteveergudel ning tundub juhtuvat justkui mingi ulmefilmi stsenaariumina, mitte tegeliku eluna. Ning siis on ka grupp inimesi, keda lihtsalt ei huvitagi, sest neid ju siin kohapeal varsti enam ei ole, sest elu on teadagi lühike ning see, kas nende tulevastele põlvedele üldse enam elamiskõlblikku Maad olemas on, ei tundu piisav mure.

Ning lisaks on inimese loomuses ka ahnus. Me elame kapitalistlikus ühiskonnas ning see on iseenesest kerge tekkima. Kuna tänapäeval on kättesaadav ja raha eest ostetav põhimõtteliselt kõik, mida üldse ette kujutada annab, ei ole inimene enam kunagi rahul. Ta tahab ikka veel. Paremat, suuremat, rohkem, kallimat. Aga meie Emake Maa ei suuda seda varsti lihtsalt enam ära elatada. Seega on meie kohus sellele kaasa aidata. Esmalt tuleks materialistlikust eluviisist lahti lasta ja aru saada, et meid ei defineeri meie asjad ning et maailmas on nii palju tähtsamat peale kõige uuema nutitelefoni või kõige suurema basseiniga maja omamisest. Ning teiseks tuleks kaaskodanikke harida. Sest mõni ei ole võib- olla üldse mitte lihtsalt südametu inimene, vaid ta lihtsalt ei tea. Ta ei tea, miks ta peaks, kõige lihtsama asja näiteks tuues, prügi sorteerima või miks oleks keskkonna äärmiselt kasulik näiteks oma lihatarbimist piirata. Neist lihtsalt on kogu see info kuidagiviisi kaarega mööda jalutanud ning neil on vajaka elementaarsetest tõdedest kuidas kõigel, mida me teeme, on tagajärg ja kõik on omavahel seotud. See, et Eestis on palju metsa ning puhast joogivett küll, ei tähenda, et võime seda raiuda, kuis süda lustib ning vett ja toitu raisata, sest meil on hästi küll ja mida me siis ikka teha saame sinna, et Aafrikas lapsed nälgivad. Saame ikka küll- juba ainuüksi oma mõtteviisi ja käitumist muutes. Kui meie õhu ja loodusega on praegu väga hästi, siis on see hea ning me peaksime seda niiviisi hoidma. Lõppeks ei ole Eesti ja mõned meid ümbritsevad metsamaad veel ühise kupli all peidus ja ei hinga omaette seda puhast õhku, mida meil siin veel jagub. Kogu Maa on üks suur ökosüsteem ning iga lüli on ühenduses kuskiltviisi teisega.

Ma ei väidagi, et kõik peaksid nüüd minema vihmametsadesse pandasi päästma või maailmamerd plastikust puhastama (kuid kui me kõik seda teeksime, siis muidugi- suurepärane). Kõik algab väikestest asjadest. Esmalt iseendast. Tuleb olla lihtsalt hea inimene nii enda, loomade, kui looduse vastu. Seejärel tuleb teisi harida- levitada teadmisi selle kohta, mis maailmas toimub ja mida igaüks ära teha saaks. Ka prügi liigiti kogumine on juba samm edasi. Astuda tuleb samm- sammult.  Hoolimine on iga inimesi vaba valik. Teeme lihtsalt kõik selleks, et ta teaks, miks oleks kasulik hoolida- et meil ka tulevikus oleks, millest hoolida.

[1]      Earthcharter koduleht, Available: http://earthcharter.org/invent/images/uploads/echarter_estonian.pdf 

[2]      Earth Charter Community koduleht, Available: http://www.earthchartercommunity.org/