Maraton algab esimesest kilomeetrist

"Miks???" 
"Ma ei saa aru, miks inimene peaks 42 kilomeetrit järjest jooksma ja enda sisikonda raputama."
"Ei, jooksmine pole minu ala- igav hakkab ju."

- Inimeste reaktsioonid kui sa ütled neile, et lähed maratoni jooksma.

Ma ei taha nüüd teha ennast mingiks märtriks ega kangelaseks, et ma maratoni ära jooksin- on enne mind seda tehtud ja tehakse ikka edasi. Ma tahaks võib- olla lihtsalt motiveerida kedagi. Kui siis mitte maratoni jooksma, siis lihtsalt uskuma, et: "Sa oled kõigeks võimeline! Päriselt!" Tulemuski ei tulnud mul maratonis kõige parem, aga lihtsalt... ära tegin, noh!! Oma esimese täismaratoni, millele eelnes umbes 10 poolikut maratoni ca 3 aasta jooksul. Ma annaks paar vastust ka sellele esimesele ja kõige tihedamini küsitud küsimusele selle postituse üleval vasakul nurgas seal.


MIKS?:

• Eneseületus. See on lihtsalt imeline, milleks inimene on suuteline, kui ta pingutab ja oma keha treenib. Kunagi tundus poolmaraton ka ikka meeletult kõrge latt, millest üle hüpata. Peale oma esimese linnukese kirja saamist selles valdkonnas oli tunne, nagu oleks mõne mäe vallutanud.  Siis jätkasin treenimist ja praeguseks tundub poolmaratoni distants sama lühike nagu tundus võib- olla 5 kilomeetrit kunagi. Siis, kui maraton tundus midagi, mida ma isegi ei plaaninud kunagi teha, sest 2x 21,1km joosta tundus täiesti võimatuna. Nüüd olen näinud, et inimese kehal ei ole piire, kui seda push- ida piisavalt ja mitte alla anda.

• See tunne peale finišijoone ületamist.

• Emotsioonid, kui näed tuttavaid julgustavaid nägusi tee ääres. Mitte need, kes tollede plaksutamise värkidega seal raja ääres karjuvad ja kolistavad- neile tahaks tihti öelda lihtsalt: "Palun ole vait!" Aga su enda tuttavad, kes on sind raja ääres oodanud võib- olla mitu tundi, sest nad ei tea täpselt, millal sa neist mööduda võid.

• Näiteks nagu Teletorni tore vuntsidega turvamees. 

• Teadmine, et sa tõepoolest tegid selle ära.

• Ja olgem ausad- (nii ilusat) medalit on ikka uhke tunne kaela saada ka.

Ja ma tahaks veel öelda midagi selle levinud lause kohta: "Maraton algab 30st kilomeetrist". Jah, peale 30dat läheb vast kõige raskemaks, aga ainult selles mõttes, et su keha on juba nii läbi ning tekib suur krambioht. Tean omastkäest, kuidas 36st kilomeetrist alates paar järgmist kilomeetrit pooleldi jalga pekstes ja kirudes kõnd- jooksu tegin. Aga ega siis enam allaandmine kõne allagi ei tule.Aga maraton algab 1st kilomeetrist. See alguspunkt on just see, kus su peas keerlevad kõik need kilomeetrid üksteise järgi, mis sul veel ees ja joosta ja läbida on. Kui pool on läbi, on juba kergem. Lisaks veel, et kõige tähtsam on minumeelest vaimne ettevalmistus. Kui sa lähed rajale mõttega, et sa ei taha ega suuda seal tegelikult olla, hakkab su keha samamoodi arvama üsna varsti. Kui sa aga oledki aktsepteerinud asjaolu, et nüüd sa vähemalt 4 tundi rajal kulged ja kavatsed seda teha rahulikult ning ümbruskonda ja olukorda nautides, ei pane sa tähelegi, kui juba pool maad läbi on. Muidugi iga tugitooli "sportlane" otse teleka eest ja krõpsukausi tagant vast maratoni ära ei teeks- füüsiline ettevalmistus on ka oluline. Aga maraton ei ole mitte midagi ületamatut. Mitte miski ei ole. Uskuge endasse. Püüelge. Tehke. Unistage. Ja eelkõige- seadke eesmärgid!