Sarjast: lennujaama memuaarid

Jälle ma istun siin lennujaamas. Kell on pea 7 hommikul. Peale Ungarist tagasitulekut otsustasin ma, et ma säästan nüüd raha. Reisimiseks. Ma ei tea, kas asi on minus, aga ma armastan reisida. Kas k]ik ei armasta? Tutvuda uute riikide, nende kultuuride ja inimestega. See on üks asi maailmas, mis minu meelest päriselt ka Sind rikastab. Avardab silmaringi, õpetab toime tulema uute olukordadega, eelkõige sunnib astuma välja mugavustsoonist. Kusagilt kunagi lugesin ja jäi meelde lause, et "Astu päevas ühe korra välja oma mugavustsoonist." Muidugi ei pea iga päev reisile minema. Minu jaoks aga oli näiteks Ungarisse kolimine kohutav mugavustsoonist välja astumine. Esiteks, kuna ma olen kõige kohutavam orienteeruja, keda te kunagi kohata võite ning teiseks mul juhtuvad alati kõige kummalisemad asjad, seejuures kaotan ma alati oma asjad ära. Mult on telefon vist ligi 5 korda elu jooksul ära varastatud (kes mu blogiga kursis, siis teab, et Ungaris juhtus see muidugi ka). Ja kõik selle tegi veel hirmutavamaks asjaolu, et ma läksin täiesti üksi. Viimane õhtu Eestis ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei lähe. Nüüd ütlen ma, et minna oli parim otsus, mille ma oma elus teinud olen.

Eelkõige selle pärast, et ma ei karda enam üksinda reisida. Ja et ma avastasin reisimise enda jaoks. Tänu kogemustele, mida ma selle möödunud kevadise perioodi vältel sain, olen ma teine inimene. Ma ei liialda- väliselt ehk sama, kuid sisemiselt andis see tohutult juurde. Just uute olukordadega kohanemine ja aru saamine, et tegelikult karta ei ole vaja minnes üksinda reisile. Vähemalt Euroopas mitte. Me elame suurepärasel ajal, kus piirid on valla ja kella 7.30-se lennuga võid sa olla juba kell 9.20 Amsterdami rongis teel linna nimega Leeuwarden; ning mõni päev hiljem võid olla juba Budapestis. See on, milline minu prageune reis endast kujutab. Samuti võid astuda koduuksest hommikul välja ning mõni tund hiljem sõita juba Pariisis metrooga kesklinna poole. Selline oli minu aastavahetus möödunud aastal. Ja hakkama saamine sellega, kui midagi läheb totaalselt pekki ja mitte üldse nii, nagu sa planeerinud olid. Või sa kaotad midagi ära. Või eksid ära (sest sa oled Sirly). Just sellega arvetsagegi- ükskõik, millised ootsed teil on mingi reisi suhtes- kõik läheb ikka teisiti. See on rusikareegel. Kuid ma usun, et just nii läheb, nagu peab. Vahel peab katsumusi ka ületama.

Eesoleva reisi teen ma endale ka põnevamaks väikese väljakutsega- nimelt kulutada nii VÄHE raha kui võimalik. Eks näis. 

Ühesõnaga- ärge kartke reisida; ja ärge kartke reisida üksi. Jah- vahel on üsna mõnus oma reisikogemusi ja -emotsioone jagada, aga kui muud võimalust ei ole, ei ole ka mingit probleemi minna üksinda. Iseendaga koos. 

Ja ma lihtsalt pean siia lisama, et mina ei tea, mis mul selle Ungariga klickis, aga ma igatsen seda riiki. Näha neid tuttavaid tänavaid ja arhitektuuri ning kuulda nende veidrat keelt, mis peaks juurte poolest Eesti ja Soome keelele sugulane olema, aga kõlab nagu mingilt teiselt planeedilt. Ma läheks nagu teise koju; aga muidugi ma armastan Eestit. Jah, olen patrioot ka.