"Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära"

Jagaksin teiega veel ühte teksti, mille ülikooli tarbeks kirjutasin. Aineks oli taas keskkonnaeetika ning teemaks see, kas ehk on mittehoolimise probleem juba meie haridussüsteemis. Inimesed peaksid hakkama aru saama, et keskkonnaprobleemid ei ole vaid lihtlabaste "puudekallistajate" mure, vaid vaadakem tõele n äkku- see on meie kõigi mure! Kõlades nüüd natuke kibestunult ja isegi lootuse kaotanult, siis- kui me praegu tegutsema ei hakka, siis ehk parem juba lihtsalt Suurt Lõppu ootama j ä äda? Sest ei ole nii, et tehnoloogia lahendab kõik probleemid ja küll tulevikus inimesed targemad on, kui me oma suhtumist juba praegu ei muuda. --------------------------------------------------- Tänases ühiskonnas on suureks probleemiks see, et enamus inimesi ei anna endale absoluutselt aru, mida nad oma tegevustega põhjustavad keskkonnale ja ökosüsteemidele. Siinkohal saaks tuua lõpmatuseni näiteid inimeste teadmatusest, kuidas inimesed ei tea sedagi, miks ei tohi näiteks plastikut v...

Kui ma käisin nüüd viimati Ungaris, veetsin ma ööd endale tuttavas ühikas oma venelastest sõbrannade juures. Ühel õhtul küsis üks neist, kas ma tahaksin teha temaga intervjuud. "Muidugi!" Mul oli justparasjagu  selline tuju rääkida mingitest sügavatest teemadest. Sõbranna tegi nimelt uurimustööd ülikooli jaoks ning selletarvis intervjueeris inimesi ja küsis neilt nende suurimate hirmude kohta. Bring it on! Läksime kohalikku kohvikusse ning alustasime. Tahtsin selle vestluse sisu siia ka kirja panna, kuna ma tegelikult polnud sellest mitte kellegagi varem rääkinud. Isegi sõnastanud enda jaoks mitte vist. Niisiis- rääkisin esiteks sellest, kuidas kogu see Erasmuse programm mind sisemiselt muutis. Kuidas ma enne kartsin üksinda reisida, kuna ma olen maailma kõige sitem orienteeruja ning eksin vahel isegi võõras kohas poest välja tulles ära, sest ei mäleta, mis suunast ma tulin enne või kuhupoole ma nüüd minema peaks. Aga tänu sellele üksinda reisimise perioodile julgen ma nü...

Kusjuures mu ema eile õhtul helistas ja küsis, et kus ma olnud olen. Ütlesin, et Ungaris. "Jälle see Ungari!" sain vastuseks. ------------------------------------------- Kell on isegi hiline: 6 hommikul! Ja ma ei pidanudki ööd lennujaamas veetma= 2 võitu! Ungari. Veider väike maa, mis mulle veidral kombel südamesse jäi. Tõmbab miski siia koguaeg tagasi. Endises kodulinnas oli  veidike tunne, et oled kui vari, kes teiste elusid eemalt jälgib. Kõigil on töö ja/või ülikool ning mina olen lihtsalt külas. Aga- nii see ju oligi. Kõik muutub. Enam ei ole ma siin oma Erasmuse programmi raames; need inimesed on läinud. Aga kohalikud on alles ning nii südantsoojendav oli, et nii paljud mind ära tundsid ja minuga aega veeta tahtsid. Ja uuesti külla kutsusid. Muidugi tulen! Tegelikult on reisimine ikka jube lihtne- mõni tund ja ma olen siin. Lõunaks olen siit nt kodus, Eestis.  Ajaliselt ju ummbes sama, kui istuda Tallinnas rongile või bussile ning sõita paar tundi kuhug...

Esiteks- miks kõik lennud alati nii vara peavad minema? Pidin Amsterdami lennujaama tulema kell 1 öösel viimase roniga selleks, et kell 6 Budapesti lennukile minna. Aga vaadates helgest küljest- mul on 4 tundi aega kirjutada, lugeda ning juua ära 2 tassi kohvi ning siis olla üleväsimusest super motiveeritud oma elu eksistentsi põhjuseid kirja panema ning oma järgmist 3 aastat elus planeerima. Ma olen ainus, kellega see juhtub? Mulle ei meeldi suured linnad. Jah, ma olen neid külastanud. Käinud korra Pariisis (aastavahetuseks. Jah, kõlab mega  glam , aga midagi erilist ei ole). Olen käinud ka Londonis. Ja muidugi on esimene asi, kui sa võõrale maale jõuad, nende pealinna külastamine. See käib kirjutamata reeglite hulka. Muidugi ei kahetse ma ühtegi kohta, kus ma käinud olen. Lihtsalt… suurlinn on korra käimiseks ning siis ainult sealt edasiviivale rongile istumiseks. Tegelikult on ju mõlemad tähtsad: reisides näha suurlinnaelu ning ka seda „päris elu”. Ei ole ühte ilma teis...