Räägiks haridusest

Jagaksin teiega veel ühte teksti, mille ülikooli tarbeks kirjutasin. Aineks oli taas keskkonnaeetika ning teemaks see, kas ehk on mittehoolimise probleem juba meie haridussüsteemis. Inimesed peaksid hakkama aru saama, et keskkonnaprobleemid ei ole vaid lihtlabaste "puudekallistajate" mure, vaid vaadakem tõele näkku- see on meie kõigi mure! Kõlades nüüd natuke kibestunult ja isegi lootuse kaotanult, siis- kui me praegu tegutsema ei hakka, siis ehk parem juba lihtsalt Suurt Lõppu ootama jääda? Sest ei ole nii, et tehnoloogia lahendab kõik probleemid ja küll tulevikus inimesed targemad on, kui me oma suhtumist juba praegu ei muuda.

---------------------------------------------------

Tänases ühiskonnas on suureks probleemiks see, et enamus inimesi ei anna endale absoluutselt aru, mida nad oma tegevustega põhjustavad keskkonnale ja ökosüsteemidele. Siinkohal saaks tuua lõpmatuseni näiteid inimeste teadmatusest, kuidas inimesed ei tea sedagi, miks ei tohi näiteks plastikut või autorehve lõkkes põletada; kuidas metsa võetakse (liialt) maha ainult selleks, et raha saada, aga ei mõelda sellele, mida sellega põhjustatakse loomade elukeskkonnale ja kogu ökosüsteemile jne. Kui me aga sellise käitumisega jätkame, saeme me lihtsalt „rõõmsalt“ oksa, millel ise istume. Kõik meie tegevused tekitavad paratamatult ahelreaktsiooni ning kui meie käitume muu looduse suhtes- isegi mitte liialdatult- jumalatena ja arvame, et võime sellega kõike oma hüvanguks teha, siis varsti ei kao mitte ainult metsad, puhas vesi ja enamus loomaliike, vaid ka muu elusloodus ja meie selle osana. Justnimelt oleme me osa loodusest, mitte selle valitsejad. Millest see kõik aga tingitud on? Miks enamikul inimkonnal on nii ükskõikne suhtumine oma ökoloogilisse jalajälge siin maal?

Üks minoorsetest põhjustest on muidugi kapitalism. Me elame kahjuks niivõrd üdini kapitalistlikus ühiskonnas, et ainus asi, mis üldse midagi reguleerida suudab, on raha. Kui prügi sorteerimise eest saaks raha või mitte sorteerimise eest saaks trahvi, teeksid seda enamus. Ehe näide on seegi, et kuna pandipakendite eest saab raha tagasi, siis enamus inimesi viib neid heakodanlikult prügikasti täitudes taara kogumispunkti. Küll aga ei mõelda põhjusele, miks see pandipakendite väljasortimine muust prügist üldse vajalik on. Sellele, et nii plasti kui klaasi saab ümber töödelda ning seeläbi ei pea me kaevandama uusi maavarasid ning koormama Emakest Maad veelgi rohkem, kui me seda juba niigi igapäevaselt teeme. Eestis näiteks võeti aastal 2016 ringlusse vaid 26% olmejäätmetest. [1]

Veelgi sügavamale juurteni kaevudes võime järeldada, et praegune ühiskond töötab kahjuks veel siiamaani iganenud õppesüsteemi alusel. Lastele ei õpetata piisavalt keskkonnakaitset ja -eetikat, mida peaks õpetatama juba maast madalast peale. Rohkem õpetatakse, kuidas raha teha ning keskkonnakaitse on hetkel pigem lihtsalt „asi, mida on võimalik hiljem õppima minna.“ Aga see peaks olema iseenesest mõistetav, et juba varases eas tehakse lastele selgeks, kuidas nad loodusega käituma peaksid ning mida tähendab olla üldse eetiline. Meil on olemas koolisüsteemis küll loodusõpetus, geograafia, bioloogia jne, kuid tegelikult olukorrast ei räägi lastele keegi. Tulevik ei ole enam ammu roosiline ning inimesed peavad hakkama sellest aru saama. Aldo Leopold on oma „Maa eetika“ [2] essees öelnud järgmist: „Loodushoid seisneb harmoonias inimese ja maa vahel. Peaaegu sajandipikkusest propagandast hoolimata liigub looduskaitse siiski teosammul ning edenemine seisneb enamasti harrastes dokumendipäistes ja konventsionaalses retoorikas. Neljakümnendate lõpul libiseme ikka iga edaspidi tehtud sammu kohta kaks tagasi. Tavapäraselt vastatakse sellele dilemmale, et vajame „enam looduskaitsealast haridust”. Keegi ei vaidlusta seda, kuid kas on kindel, et tõesti üksnes hariduse mahtu on vaja suurendada? Võib-olla on midagi puudu ka hariduse sisus?“ Tema mõttekäiguga võib täielikult nõustuda- me peame millegi muutmiseks minema juurte juurde; ja siinkohal on see haridus ning selle sisu.

Seega võime jõuda kokkuvõtlikule järeldusele, et kogu inimkonna suhtumise juurprobleemiks on haridus, õigemini õige hariduse puudumine, ning seda juba maast madalast. Muidugi on vaja lastel ja noortel õppida ka kasumit teenima, kuid eelkõige peame me aru saama, et loodus ja keskkond ei tohiks selle all kannatada. Me ei ole mitte looduse valitsejad, vaid osake sellest ning kui tänu meie tegevusele kaob ökosüsteemist kasvõi üks lüli, oleme me ise liigina suures hädaohus. Seega on juba varakult vaja koolides õpetada faktidel põhinevat reaalset olukorda maailmas (sest just see on, mis inimtekkeline kliimasoojenemine on; mitte faktitu väljamõeldis kellegi poolt), muidu me ei hakkagi oma silmi avama ega aru saama meie tegevuste tagajärgedest keskkonnale, ökosüsteemile, Maale ning meile endile.

--------------------------------

 [1] Keskkonnaeetika võtmetekste, Aldo Leopold „Maa eetika“, [võrgumaterjal]. Kättesaadav: https://www.eetika.ee/sites/default/files/eetika/files/Keskkonnaeetika_v6tmetekste.pdf  

[2] Maalehe koduleht, Heli Raamets „Numbrite kohaselt sorteeritakse Eestis prügi liiga vähe, samas ajavad pakendikonteinerid üle ääre“, [võrgumaterjal]. Kättesaadav: http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/tarbija/numbrite-kohaselt-sorteeritakse-eestis-prugi-liiga-vahe-samas-ajavad-pakendikonteinerid-ule-aare?id=83070001