Me kõik tahame olla lihtsalt õnnelikud?
Kui ma käisin nüüd viimati Ungaris, veetsin ma ööd endale tuttavas ühikas oma venelastest sõbrannade juures. Ühel õhtul küsis üks neist, kas ma tahaksin teha temaga intervjuud. "Muidugi!" Mul oli justparasjagu selline tuju rääkida mingitest sügavatest teemadest. Sõbranna tegi nimelt uurimustööd ülikooli jaoks ning selletarvis intervjueeris inimesi ja küsis neilt nende suurimate hirmude kohta. Bring it on! Läksime kohalikku kohvikusse ning alustasime.
Tahtsin selle vestluse sisu siia ka kirja panna, kuna ma tegelikult polnud sellest mitte kellegagi varem rääkinud. Isegi sõnastanud enda jaoks mitte vist.
Niisiis- rääkisin esiteks sellest, kuidas kogu see Erasmuse programm mind sisemiselt muutis. Kuidas ma enne kartsin üksinda reisida, kuna ma olen maailma kõige sitem orienteeruja ning eksin vahel isegi võõras kohas poest välja tulles ära, sest ei mäleta, mis suunast ma tulin enne või kuhupoole ma nüüd minema peaks. Aga tänu sellele üksinda reisimise perioodile julgen ma nüüd peaaegu ükskõik, kuhu minna ning vahet pole, kas üksinda või kellegagi koos. Vaatab, mis saab ja küll kuidagi ikka kõik ära laheneb.
Aga minu hirmuks vast oleks nüüd hoopis see, et meil on siin maailmas nii vähe aega. Klišee lause, aga elu ON lühike ja kuidas küll valida need õiged asjad, millega see sisustada? "Tee, mida armastad,"- jah, aga kui tahaks teha nii palju? Külastada nii paljusid paiku ning kohti ja reisida- näha maailma, kohtuda nii paljude huvitavate inimestega; kirjutada raamat; leida endale südamelähedane töö ning saata päriselt midagi korda siin elus... Ja siis veel see maailma ära päästa, eksole ja.... Et äkki ma ärkan ühel hetkel ning avastan, et 10 või 20 aastat on möödunud nii, et ma isegi ei märganud ja ma ei ole ikka veel saanud teha kõike, mida ma tahtsin ja nüüd on juba liiga hilja? Noh, tegelikult ei ole vist kunagi liiga hilja, aga igal asjal on ikkagi oma parim aeg...
Tänu sellele ma kipun siis vahel liialt palju asju endale päevakavasse planeerima ning üldse lähitulevikku, et ikka kõik vajaliku ja tahetu tehtud saaks... Ning siis järgmisel hetkel avastan, et kurat, nüüd pole ju üldse vaba aega! Siis võtad hoo jälle maha ning tunned süümekaid selle üle, et nüüd äkki puhkad liiga palju ja elu läheb sust lihtsalt mööda- peaks ikka rohkem produktiivset asja ajama selle asemel, et siin uneleda! Ja nii käib elu surnud ring...
Sõbranna ütles, et ühe teooria kohaselt on kõik hirmud mingitviisi lõppude lõpuks seotud surmaga ning hirmuga selle ees. Jah- võib vist öelda küll? Ka see hirm ajapuuduse ees ja see, et elu liialt lühike tundub on ju seotud selle hirmuga, et ühel hetkel on elu märkamatult lihtsalt läbi ja üleüldse kõik... on läbi. Mõned ütleks, et ma olen liiga noor, et selle üle üldse pead murda, aga ma ei saa ju sinna parata. Parem hakata varem oma elu "õigesti" elama kui hiljem kahetseda, eks?
Jõudsime siis koos mingi mõtteterani, et kõike kahjuks või õnneks ei jõuagi elus teha ning tuleb siiski enda jaoks leida need põhiasjad, mis südame kiirelt põksuma panevad, ning need siis omakorda prioriteedilises järjekorras ritta seada. "I think, everyone just wants to be happy, right?" - ütles mu sõbranna ka sellise lause. Jah... tuleb leida tasakaal. Nii elus kui enda sees. Järjekordne juba üsnagi klišee- lauseks muutunud lause siia, aga elada tuleb rohkem hetkes. Nii märkame elu pisiasju ning ka mäletame rohkem, sest oleme asjadele rohkem tähelepanu pööranud. Nii, et misiganes kellegi jaoks töötab- enda prioriteetide kirjapanemine; endale aeg- ajalt meelde tuletamine, et märkaksid rohkem pisiasju ning oleksid rohkem Siin ja Praegu; valimine elus nendele asjadele pühendumise, mis päriselt silma särama panevad; või need kõik koos; või siis üldse hoopis midagi muud. Aga selge on see, et mingid valikud tuleb elus teha ning mingi tasakaalu peab leidma. Ehk siis- ärme end tööga tapa ning ärme liialt laisaks ka jää! Ja elame rohkem hetkes. Ja kui kõike ei jõua, siis see on ka okei...
Ilusat ja värvilist sügist!
Tahtsin selle vestluse sisu siia ka kirja panna, kuna ma tegelikult polnud sellest mitte kellegagi varem rääkinud. Isegi sõnastanud enda jaoks mitte vist.
Niisiis- rääkisin esiteks sellest, kuidas kogu see Erasmuse programm mind sisemiselt muutis. Kuidas ma enne kartsin üksinda reisida, kuna ma olen maailma kõige sitem orienteeruja ning eksin vahel isegi võõras kohas poest välja tulles ära, sest ei mäleta, mis suunast ma tulin enne või kuhupoole ma nüüd minema peaks. Aga tänu sellele üksinda reisimise perioodile julgen ma nüüd peaaegu ükskõik, kuhu minna ning vahet pole, kas üksinda või kellegagi koos. Vaatab, mis saab ja küll kuidagi ikka kõik ära laheneb.
Aga minu hirmuks vast oleks nüüd hoopis see, et meil on siin maailmas nii vähe aega. Klišee lause, aga elu ON lühike ja kuidas küll valida need õiged asjad, millega see sisustada? "Tee, mida armastad,"- jah, aga kui tahaks teha nii palju? Külastada nii paljusid paiku ning kohti ja reisida- näha maailma, kohtuda nii paljude huvitavate inimestega; kirjutada raamat; leida endale südamelähedane töö ning saata päriselt midagi korda siin elus... Ja siis veel see maailma ära päästa, eksole ja.... Et äkki ma ärkan ühel hetkel ning avastan, et 10 või 20 aastat on möödunud nii, et ma isegi ei märganud ja ma ei ole ikka veel saanud teha kõike, mida ma tahtsin ja nüüd on juba liiga hilja? Noh, tegelikult ei ole vist kunagi liiga hilja, aga igal asjal on ikkagi oma parim aeg...
Tänu sellele ma kipun siis vahel liialt palju asju endale päevakavasse planeerima ning üldse lähitulevikku, et ikka kõik vajaliku ja tahetu tehtud saaks... Ning siis järgmisel hetkel avastan, et kurat, nüüd pole ju üldse vaba aega! Siis võtad hoo jälle maha ning tunned süümekaid selle üle, et nüüd äkki puhkad liiga palju ja elu läheb sust lihtsalt mööda- peaks ikka rohkem produktiivset asja ajama selle asemel, et siin uneleda! Ja nii käib elu surnud ring...
Sõbranna ütles, et ühe teooria kohaselt on kõik hirmud mingitviisi lõppude lõpuks seotud surmaga ning hirmuga selle ees. Jah- võib vist öelda küll? Ka see hirm ajapuuduse ees ja see, et elu liialt lühike tundub on ju seotud selle hirmuga, et ühel hetkel on elu märkamatult lihtsalt läbi ja üleüldse kõik... on läbi. Mõned ütleks, et ma olen liiga noor, et selle üle üldse pead murda, aga ma ei saa ju sinna parata. Parem hakata varem oma elu "õigesti" elama kui hiljem kahetseda, eks?
Jõudsime siis koos mingi mõtteterani, et kõike kahjuks või õnneks ei jõuagi elus teha ning tuleb siiski enda jaoks leida need põhiasjad, mis südame kiirelt põksuma panevad, ning need siis omakorda prioriteedilises järjekorras ritta seada. "I think, everyone just wants to be happy, right?" - ütles mu sõbranna ka sellise lause. Jah... tuleb leida tasakaal. Nii elus kui enda sees. Järjekordne juba üsnagi klišee- lauseks muutunud lause siia, aga elada tuleb rohkem hetkes. Nii märkame elu pisiasju ning ka mäletame rohkem, sest oleme asjadele rohkem tähelepanu pööranud. Nii, et misiganes kellegi jaoks töötab- enda prioriteetide kirjapanemine; endale aeg- ajalt meelde tuletamine, et märkaksid rohkem pisiasju ning oleksid rohkem Siin ja Praegu; valimine elus nendele asjadele pühendumise, mis päriselt silma särama panevad; või need kõik koos; või siis üldse hoopis midagi muud. Aga selge on see, et mingid valikud tuleb elus teha ning mingi tasakaalu peab leidma. Ehk siis- ärme end tööga tapa ning ärme liialt laisaks ka jää! Ja elame rohkem hetkes. Ja kui kõike ei jõua, siis see on ka okei...
Ilusat ja värvilist sügist!
 |
| @Teletorn |
Mu kass Miku see- eest ei näe mingit muret elu üle tundvat... aga kes teab, mis kasside peas toimub?!
Kommentaarid
Postita kommentaar