Lennujaama memuaarid 3: jälle see Ungari
Kusjuures mu ema eile õhtul helistas ja küsis, et kus ma olnud olen. Ütlesin, et Ungaris. "Jälle see Ungari!" sain vastuseks.
-------------------------------------------
Kell on isegi hiline: 6 hommikul! Ja ma ei pidanudki ööd lennujaamas veetma= 2 võitu!
Ungari. Veider väike maa, mis mulle veidral kombel südamesse jäi. Tõmbab miski siia koguaeg tagasi. Endises kodulinnas oli veidike tunne, et oled kui vari, kes teiste elusid eemalt jälgib. Kõigil on töö ja/või ülikool ning mina olen lihtsalt külas. Aga- nii see ju oligi. Kõik muutub. Enam ei ole ma siin oma Erasmuse programmi raames; need inimesed on läinud. Aga kohalikud on alles ning nii südantsoojendav oli, et nii paljud mind ära tundsid ja minuga aega veeta tahtsid. Ja uuesti külla kutsusid. Muidugi tulen! Tegelikult on reisimine ikka jube lihtne- mõni tund ja ma olen siin. Lõunaks olen siit nt kodus, Eestis. Ajaliselt ju ummbes sama, kui istuda Tallinnas rongile või bussile ning sõita paar tundi kuhugi teise Eesti otsa. Veider niiviisi mõelda, eks. Samuti veider on ka see, et enne siit peale oma ülikooli semestrit Eestisse minnes igatsesin ma tohutult eesti keelt kuulda, ning nüüd siia tagasi tulles olin ma tegelikult ungari keelt samamoodi igatsema hakanud.
Ma tulin siia tegelikult nimekirjaga, kus ma tahan käia ja mida näha. Ei, mitte uute kohtadega, vaid justnimelt vanadega. Kõndida neid samu teid, mis 4 kuud tagasi olid igapäevased; sõita nende vanakooli rongidega; jalutada metsas ja jõeääres, kus ma alati jooksmas käisin; ja muidugi jalutada Budapesti tänavatel. Ma absoluutselt armastan Budapesti. Aga elamise mõttes on ta minu jaoks liialt rahvarohke. Aga siiski kodune.
Veider ja meeldiv tunne smaaegselt oli enda nimekirja täita. Mingitviisi vajasin vist closure- it (vabandan, aga ei oska seda sõna eesti keelde tõlkida) ja teisalt lihtsalt igatsesin neid kohti. Üks on kindel- mul on siin päriselt sõbrad, kes mind päriselt igal ajal vastu võtavad.
Naljakad on ungarlased ikka.
Ja muidugi- kui te arvasite, et Sirlyl mõni reis ilma viperusteta kulgeb, siis ei: teisel päeval, kui külastasime mu vene sõbrannaga linna nimega Szegeshegervar, läksime umbes kolm korda vale rongi peale, sõitsime peatustest mööda. Isegi piletokontrolörid juba omavahel teadsid, et mingid kaks blondi neiut ning õhtul rongide vahet seiklevad; sest uue pileti raha meilt ei küsitud. Õhtul oleksime muidugi rongist peaaegu maha ka jäänud, sest see asi, mis rongi nime all meid koju tõi, ei olnud rong, vaid üksik veneaegne vagunike, mida meil võib- olla ainult vanatehnika muuseumis näha saab.
-------------------------------------------
Kell on isegi hiline: 6 hommikul! Ja ma ei pidanudki ööd lennujaamas veetma= 2 võitu!
Ungari. Veider väike maa, mis mulle veidral kombel südamesse jäi. Tõmbab miski siia koguaeg tagasi. Endises kodulinnas oli veidike tunne, et oled kui vari, kes teiste elusid eemalt jälgib. Kõigil on töö ja/või ülikool ning mina olen lihtsalt külas. Aga- nii see ju oligi. Kõik muutub. Enam ei ole ma siin oma Erasmuse programmi raames; need inimesed on läinud. Aga kohalikud on alles ning nii südantsoojendav oli, et nii paljud mind ära tundsid ja minuga aega veeta tahtsid. Ja uuesti külla kutsusid. Muidugi tulen! Tegelikult on reisimine ikka jube lihtne- mõni tund ja ma olen siin. Lõunaks olen siit nt kodus, Eestis. Ajaliselt ju ummbes sama, kui istuda Tallinnas rongile või bussile ning sõita paar tundi kuhugi teise Eesti otsa. Veider niiviisi mõelda, eks. Samuti veider on ka see, et enne siit peale oma ülikooli semestrit Eestisse minnes igatsesin ma tohutult eesti keelt kuulda, ning nüüd siia tagasi tulles olin ma tegelikult ungari keelt samamoodi igatsema hakanud.
Ma tulin siia tegelikult nimekirjaga, kus ma tahan käia ja mida näha. Ei, mitte uute kohtadega, vaid justnimelt vanadega. Kõndida neid samu teid, mis 4 kuud tagasi olid igapäevased; sõita nende vanakooli rongidega; jalutada metsas ja jõeääres, kus ma alati jooksmas käisin; ja muidugi jalutada Budapesti tänavatel. Ma absoluutselt armastan Budapesti. Aga elamise mõttes on ta minu jaoks liialt rahvarohke. Aga siiski kodune.
Veider ja meeldiv tunne smaaegselt oli enda nimekirja täita. Mingitviisi vajasin vist closure- it (vabandan, aga ei oska seda sõna eesti keelde tõlkida) ja teisalt lihtsalt igatsesin neid kohti. Üks on kindel- mul on siin päriselt sõbrad, kes mind päriselt igal ajal vastu võtavad.
Naljakad on ungarlased ikka.
Ja muidugi- kui te arvasite, et Sirlyl mõni reis ilma viperusteta kulgeb, siis ei: teisel päeval, kui külastasime mu vene sõbrannaga linna nimega Szegeshegervar, läksime umbes kolm korda vale rongi peale, sõitsime peatustest mööda. Isegi piletokontrolörid juba omavahel teadsid, et mingid kaks blondi neiut ning õhtul rongide vahet seiklevad; sest uue pileti raha meilt ei küsitud. Õhtul oleksime muidugi rongist peaaegu maha ka jäänud, sest see asi, mis rongi nime all meid koju tõi, ei olnud rong, vaid üksik veneaegne vagunike, mida meil võib- olla ainult vanatehnika muuseumis näha saab.
Kommentaarid
Postita kommentaar