Lennujaama memuaarid 2: Leeuwarden

Esiteks- miks kõik lennud alati nii vara peavad minema? Pidin Amsterdami lennujaama tulema kell 1 öösel viimase roniga selleks, et kell 6 Budapesti lennukile minna. Aga vaadates helgest küljest- mul on 4 tundi aega kirjutada, lugeda ning juua ära 2 tassi kohvi ning siis olla üleväsimusest super motiveeritud oma elu eksistentsi põhjuseid kirja panema ning oma järgmist 3 aastat elus planeerima. Ma olen ainus, kellega see juhtub?

Mulle ei meeldi suured linnad. Jah, ma olen neid külastanud. Käinud korra Pariisis (aastavahetuseks. Jah, kõlab mega glam, aga midagi erilist ei ole). Olen käinud ka Londonis. Ja muidugi on esimene asi, kui sa võõrale maale jõuad, nende pealinna külastamine. See käib kirjutamata reeglite hulka. Muidugi ei kahetse ma ühtegi kohta, kus ma käinud olen. Lihtsalt… suurlinn on korra käimiseks ning siis ainult sealt edasiviivale rongile istumiseks.

Tegelikult on ju mõlemad tähtsad: reisides näha suurlinnaelu ning ka seda „päris elu”. Ei ole ühte ilma teiseta. Lihtsalt enamus inimesi ei jõua sinna „päris eluni” üldse. Just väikelinna- ja ehk üldse maaelu- on see, mis maalib sulle tervikliku pildi, kus sa tegelikult oled. Tsiteerides üht mu head sõpra, siis: „Sa pead olema ühel maal (või ühes linnas) nii kaua, et sa näed selle halba ja head; rikkust ja vaesust; patrioote ja kodumaavihkajaid; ilusat loodust ja prügi täis asulaäärt- siis sa võtad ja arvutad sealt selle keskmise ning alles siis ütled, kas sulle meeldib see koht või mitte.” Tõsi. Esmamulje on petlik ning see kehtib nii inimeste kui kohtade suhtes. Aga väikelinnad on alati toredad.

Leeuwarden oli ka. Kultuuripealinn 2018. Ilus ja roheline. Kanalid, paadid ja muidugi- jalgrattad. Kui sul pole ratast, et ole sa keegi. Kui sul on, oled sa jumal. Sõna otseses mõttes me sõitsime seal sõbraga rattaga ning mängisime Ratta- Jumalaid kuna esiteks need rattad on nii kõrged, et sul on tunne, nagu sa istuksid troonil ja teiseks sa pead pidevalt autodele näpuga oma sõidusuunda näitama. Nii et me lihtsalt kruiisisime oma troonidel ja vibutasime näpuga- ja autod peatusid. Maagia!

Ma olin siin külastamas oma sõpra Ungarist, kes teeb siin enda Erasmust. Seega me hängisime teiste Erasmuse tudengitega ning natuke oli tunne, et ma oleksin ise ka jälle selles vahetusüliõpilase programmis. Seltskond oli ka kirev ja tore. Oli üks Soome tüüp nimega Vertti, kes ei saanud olla rohkem soomlane, kui ta oli. Vähemalt ütles ta mulle „Tere tulemast!“ esimese asjana eesti keeles ja see oli äärmiselt lahe, sest kui Sa oled eestlane ja näed välismaal kedagi, kes on Su naaberriigist, siis Sa tunned, nagu ta oleks ka peaaegu eestlane. (Sest päriselt päris eestlast kohata on palju haruldasem nii, et sa lepid sellega, mida sulle antakse). Väikeste rahvaste asi, ma arvan. Siis oli üks leedukas, kellega me otsustasime, et vabalt teeks uuesti Balti Keti, kui vajadus oleks. Poolakas kõige ehedama poola aktsendiga. Iirlane kõige ehedama iiri aktsendiga. Ja palju inimesi oma aktsentidega. Indiast. Rootsist. Taanist. Hispaaniast.

Huvitav on suhelda inimestega teistest kultuuridest. Üritada mõista ja võrrelda nende mõttemaailma enda omaga. Igaüks võtab elu niivõrd enda vaatevinklist, et tekib vahel küsimus, kas ühine tõde üldse eksisteerib? Teate seda tunnet vahel, kui tundub, et teil on nüüd kõõõõõik selge, kuidas ja miks elu nii toimib ja millises ühiskonnas me elame ja mis motiividel meedia meile uudiseid söödab? Aga siis tuleb keegi teine enda vaatepunktiga ja istutab sulle idee- seemne enda mätta otsast su ajju ning poof! kadunud. Kellel on õigus? Mitte kellelgi ning kõigil?

Okei. Kuna pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis: