Miks ma ei tarbi loomseid tooteid

Kuna ma olen niiii palju sellel teemal vaidlema pidanud... siis ma  otsustasin Teiega jagada oma ülikooli jaoks kirjutatut. Ma keskendun siinses loos põhiliselt eetikale, mida täistaimetoitlus ehk veganlus loomade suhtes panustab. Jah- ma ei pannud sellele artiklile kohe külhe loosungit: "VEGAN!", sest isegi, kui ma definitsiooni järgi seda olen, ei taha ma, et te loeksite ainult seda silti, vaid seda, mis on selle taga. Ma olen inimene, kes ei soovi põhjustada teistele loomaliikidele kannatusi, kui meil ei ole absoluutselt mitte mingit vajadust seda teha. Tänapäeval on olemas kõiksugused alternatiivid nii toitumise kui ka riietusesemete, kosmeetika jne koha pealt. Ja kuna ikka ma kohtan veel nimesi, kes ütlevad: "Ah, ma ei usu, et neid loomi seal piinatakse!" siis ma lihtsalt PEAN selle praegu siia krjutama... 
Ehk sisi veelkord- ma olen inimene, kes ei tarbi loomseid tooteid, sest ma ei taha, et meie, ise olles samamoodi loomaliik, tekitaksime kannatusi ja valu teistele loomaliikidele. See on jõhkrus ja piinamine, mis toimub süütute loomadega. Ma olen inimene, kes vähemalt ise ei panusta sellesse ühiskonda. Ja ma olen inimene, kes armastab loomi ja ei taha neid süüa. Kas see peaks olema tabu ühiskonnas? Kas tõesti peaksin vahel tundma vahel mõnede inimestega rääkides end, kui mingit usuvähemust, sest ma tahan olla lihtsalt hea inimene? Ning kui see kõik on "vegani" definitsioon, siis jah, ma olen vegan. Ma lihstalt ei poe selle sildi taha. Sest paraku, kahjuks, on minumeelest saanud sellest sõnast veidi halva maiguga termin. "Ah, ta on mingi vegan" ja silme ette manatakse kohe mingi puukallistajast hipi või lihtsalt vaadatakse viltu. Vegan või hipi või roheline, kelleks iganes te kutsuda mind tahate, palun! Lihtsalt saage aru ka natukene tagamaadest...


[NB! Sisaldab ka häirivaid pilte, sest elukogemus on näidanud, et muidu ei hakkagi keegi uskuma.] 

Veganlus- tänapäeval aina tõusev trend noorte, kuid ka vanemate inimeste seas. Lühidalt tähendab veganlus siis mitte üksnes lihatarbimise lõpetamist, vaid kõikidest loomsetest saadustest loobumist nii oma toidulaual kui ka igapäevaelus, ehk siis karusloomade nahkadest valmistatud toodete jm ostmist ja nõnda edasi. Miks inimesed veganluse valivad? Põhjuseid on inimeste seas erinevaid. Tavaliselt valitakse see tee, kuna ei taheta toetada enam massliha -ja piimatööstust ning teisi ettevõtteid, kus loomi meie, inimeste, huvides tarbitakse ja väärkoheldakse. Teisisõnu saab esimese põhjuse liigitada eetiliseks põhjuseks. Teine ajend, mis inimesi veganlust valima paneb, on keskkond, täpsemalt selle säästmine. Nimelt väheneb inimese ökoloogiline jalajälg taimetoitlaseks hakates kuni 20% ning veganiks hakates lausa 50 kuni 70%. Samuti saaks ainult taimset toitu kasvatades elatada ara ca 3 miljardit inimest rohkem, kui praegu. (Kasvatame enamuse söögist lihatarbimiseks kasvatatavatele loomadele samas, kui inimlapsed nälgivad jne.) Kolmas põhjus veganlus valida on tervis. Nimelt langeb veganina mitmete haiguste risk võrreldes lihasööjatega, kuna enamasti hakatakse tarbima puhtamat ja inimesele paremini seeditavat ning omastatavat toitu. Antud essee keskendub eelkõige veganlust puudutavale eetilisele küsimusele ehk sellele, miks on täistaimetoitlus üks eetilisemaid elamisviise loomade suhtes. Kui inimeselt küsida, kas talle meeldivad loomad ning kas ta on enda meelest eetiline, vastab ta tavaliselt jaatavalt. Kuid kui ta samas tarbib loomseid tooteid, eelkõige liha, ei ole see vastus päris tõepärane. Antud essee keskendub loomatööstuse telgitagustele ning seob veganluse eetikaga. Uuritud on erinevate loomasid kasutavate tööstusettevõtete näiteid nagu liha-, piima -ja munatööstus ning kalatööstus.

Veganlus on eetiline just teiste loomade suhtes, kuna nad on samamoodi tundelised olendid nagu meie ning meil ei olegi tänapäevastes oludes vaja enda tarbeks loomseid saadusi tarbida. Me ei taha põhjustada kannatusi näiteks süütutele inimlastele või meie poolt kodustatud kassidele- koertele. Enamasti on nii, et inimesed kipuvad seisma küll koduloomade heaolu eest, aga farmiloomade, s.o lehmade, sigade ja kanade heaolu eest ei seisa pea keegi. Öeldakse, et „nii on ju koguaeg olnud, et me neid oma tarbeks kasvatame“ või „inimene peab loomseid saaduseid tarbima, muidu jääme haigeks ja sureme ära.“ Tegelikult puudub inimestel liha tarbimiseks füsioloogiline vajadus ning selleks ei sunni meid ka enam eluolud, nagu oli näiteks kesk- või kiviajal, kus inimesed ei saanud ilma karusnahkadeta talve üle elatud või liha söömata ei suudetud külma käes ellu jääda, kuna lihale polnud nii palju alternatiivseid energiaallikaid, nagu tänapäeval näiteks kikerherned, läätsed jne. Inimestel pole elus püsimiseks ega hea tervise tagamiseks vaja tarbida ühtegi loomset saadust. Kõik vajalikud ained on kättesaadavad ka taimsetest allikatest. Peame meeles pidama, et loomadki ju söövad taimi ning kasulikud ja vajalikud ained, mida me uskumuse kohaselt lihast saame, saame me tegelikult tänu toidule, mida loom oma elu jooksul söönud on. Peamisteks põhjusteks neid tänapäeval tarbida on maitse ja harjumused. Naudingute ehk maitsete ega harjumustega ei saa aga õigustada loomadele kannatuste põhjustamist. Harjumused ei ole vajadus. [1] Nagu on kirjas Patrick Curry raamatus „Ecological Ethics,“ siis me ei saa mööda vaadata kõikide loomade tundevõimelisusest. Me kõik tunneme valu, hirmu, rõõmu ja naudinguid, oleme ümbritsevast teadlikud, meil on soov elada ning kannatusi vältida. Kui eirame loomade tundevõimelisust seetõttu, et nad pole meiega samast liigist, on tegemist spetsiesismiga. Spetsiesism on veendumus, et teise liiki kuulumine on piisav põhjus loomade kasutamiseks, vangistamiseks ja tapmiseks. See sarnaneb rassismile, seksismile jm rõhuvatele ideoloogiatele, mis põhjendavad teiste ebaõiglast kohtlemist pelgalt soo, nahavärvi või muu sellisega, nii nagu spetsiesism teeb seda pelgalt liigist lähtuvalt. Toetudes näitleja Stan Rowe tsitaadile „We are Earthlings first, humans second“ („Me oleme eelkõige Maalased ning alles teisena inimesed“), oleme me kõik võrdsed teiste loomaliikidega ning meil ei ole mitte mingisugust õigust teisi loomi tarbida. Me oleme inimestena mitte ainult olendid Maal, vaid ka Maa olendid, kes juhtuvad olema liigist, milleks on inimene. [2] Loomade valutundlikkuse kohta on ka avaldatud mitmeid teadusartikleid ja uuringuid. [3] Seega on veganiks olemine ilmselgelt eetiline ja õige samm elama viisil, mis tunnistab meie võrdsust teiste loomaliikidega.

Millegipärast arvab siiski inimene, et ta võib teiste loomadega teha, mida tahes. Me arvame, et oleme Looduse Kroon ja valitseme muu eluslooduse üle. Toetudes USA kirjanikule Yuval Noah Hararile ning tema raamatule „Sapiens. A Brief History of Humankind,“ elas Maal alguses koos mitut liiki inimesi. Nendeks olid Neandertaalid, Denisovaanid ning Homo Sapiens ehk Mõtlev inimene ehk meie. Ajapikku jäi aga domineerima nende seast ainult Homo Sapiens.  Harari teooria kohaselt on tänu sellele, et me oleme ainsad endasugused loomad  Maal, väga lihtne ette kujutada, et me oleme mingit viisi ainulaadsed ning et meid lahutab mingi üüratu kraater teiste loomaliikide vahel. [4] Võib-olla, kui meie liik ei oleks tänapäeval ainus liik inimesi Maal, ei peaks me ennast nii tähtsaks ega eriliseks või mingit viisi loomade kuningaks. Võib-olla siis me ei arvaks, et võime teiste loomadega teha, mida heaks arvame ning et nad elavad siin vaid meie kasuks ja tarbimiseks.

Läheme kohe kõige "magusama pala"- lihatööstuse- juurde. Olen kuulnud väiteid "Karta on, et liha saamiseks peab looma ära tapma," "Meil on selline kultuur juba olnud aegade algusest" või "Ma arvan küll, et tänapäeval on lihatööstus ikak arenenum ning loomi ei piinata seal. Reaalsus on aga piinamine, tapmine ja väärkohtlemine. Veganina elades lõpetame loomsaaduste tootmise toetamise, mis kõik põhjustavad loomadele ebavajalikke kannatusi. Võtame näiteks põllumajandusloomade pidamise ehk lihatööstuse. Tegelikult inimesed ju hoolivad loomadest ega taha neile kannatusi tekitada, see on või peaks olema inimese loomuses. Seega võiksime ja peaksime aduma, et loomadest toodete, s.h liha, valmistamine ja nende kehade kasutamine põhjustab neile mittevajalikke kannatusi ning toob kaasa nende surma ning seda mitte mingil „humaansel moel“ nagu paljud ehk arvavad. Lihatööstus on üks rängemaid ja laialdasemaid ekspluateerimisvorme maailmas. Suur osa loomadest elavad intensiivfarmides kohutavates tingimustes, kus nad kasvatatakse võimalikult kiiresti võimalikult suureks ja tapetakse sisuliselt lastena. Lihaveiseid näiteks kasvatakse nende kehasuurustes boksides, kus nad ei saa mitte kunagi rohelisele murule jooksma. Ainus tee, mille nad oma jalge alla võtavad, on tapamajja minek. Seda kõike selleks, et nende luud ja lihased ei saaks tugevaks areneda, sest pehmed lihased ja luud võrduvad pehmema ja mahlasema lihatükika. Ikka veel "mmmm, njämm?" [5] Sigadest rääkides, siis erineva lihatüki saamiseks tapetakse sead erinevas vanuses ehk näiteks kui seast tahetakse toota peekoniliha, hukatakse ta 8-10 kuuselt, kui aga tahetakse toota tavalist sealiha, tapetakse siga juba 4-6 kuuselt. [6] Liigiaretuse tulemusel ja mõnel pool maailmas kasutatavate kasvuhormoonide ning ravimite mõjul kasvab teatud liikide lihasmass sellise kiirusega, et luustik ja elundid ei jõua arengule järele ning tekivad tõsised terviseprobleemid.  Loomi ei kohelda kui elusolendeid, vaid kui masstoodangut, mida hakatakse tarbima.  Enne tapamajja viimist on loomad hirmul ja stressis ning aimavad, mis neid ees ootab ja võitlevad viimase hingetõmbeni oma elu eest. [5] See ei tohiks tulla üllatusena, sest me kõik võitleme oma elu eest; meil kõigil on õigus elule. Loomaõiguslane Tom Regan on oma intervjuus The Vegan Society-le öelnud, et inimestele räägitakse lihatööstuse telgitagustest vaid läbi lillede ning enamik inimesi paraku usub seda. Need meeletult rikkad suurkorporatsioonid on väga kavalad ja osavad tegeliku informatsiooni varjamises. Tegelikult ei väärkohtle nad sel viisil ainult loomi, vaid ka inimeste usaldust. [7] Seega võib siit järeldada, et masstoodanguna toodetud liha tarbimise lõpetamine on tõesti vähim, mida me teha saame. Seljuhul me vähemalt ei toeta noid suurkorporatsioone. Ning kuna see ei lahenda tegelikult eetilist seisukohta, et kõik loomad koos inimestega on tundevõimelised olendid ning neile ei peaks piinu põhjustama, siis peaks lihatoodetest loobumine olema ilmselge otsus neile, kes hoolivad loomadest ja nende heaolust.

Okei, aitab...

Teiseks on veganlus loomade suhtes eetiline, sest lõpetab ka piimafarmides peetavate loomade kannatuste toetamise. Piimatööstus ei ole sugugi vähem vägivaldne kui lihatööstus, kuigi nii võib esmapilgul arvata. On ju lehmad mõeldud meile piima ja piimasaadusi andma. Kuid kas ikka on? Üks suurimaid valearvamusi on, et lehmad annavad kogu aeg piima. Tegelikkus on see, et lehma organism hakkab, nagu kõigi imetajate oma, piima tootma vaid siis, kui ta on tiine ja valmistub peagi sündivaks vasikaks. Inimeste puhul tekib samuti  naisel raseduse ajal rinnapiim selleks, et peagi sündivat last imetada. Seetõttu tiinestatakse lehmad piimatööstuses piima saamiseks sunniviisiliselt kunstliku seemendamise teel. Mis veelgi hullem- peale poegimist eraldatakse vasikas emast praktiliselt kohe. Nii emasloomale kui pojale on see muidugi šokeeriv ja stressirohke sündmus, sest nagu iga väike beebi, vajab ka vasikas emaarmastust ning samuti on pea igal emal looduslik instinkt oma vastsündinu eest hoolt kanda. Vasikad tihti emapiima juua ei saagi, vaid kasvavad üles põhiliselt toitesegude peal. Kui neile antaks toiduks emapiima, tähendaks see piimatööstusele palju vähem toodangut. Toodang aga võrdub kasumi ehk rahaga ning kahjuks tänapäeva ühiskonnas on see tihti ainus, mis loeb. Jõhkrust lisab piimatööstusele veel asjaolu, et isased ehk pullvasikad hukatakse valdavalt noorest peast,  sest piimatööstuses neile kohta ei ole. See tähendab, et piima ja liha tootmine on tihedalt omavahel läbi põimunud ning pullvasikate tapmine on piima tootmise paratamatu kõrvalnäht. [5] Samuti piimatööstuses, nagu ka lihatööstuses, antakse loomadele hormoone ning muid ravimeid, mis muundavad neid geneetiliselt ning panevad neid kasvama suuremaks kiiremini ning andma rohkem piima. Normaalsetes tingimustes kannaks lehm vaid umbes 2 liitrit piima korraga oma udaras, kuid suurtööstused sunnivad lehma seda tegema umbes 20 liitri kaupa. See omakorda võib viia selja deformeerumiseni ning muude hädadeni, kuni lehm ei ole enam majanduslikult kasulik. Peale seda viiakse ta tapamajja lihatükiks saama. Ning seda samuti mitte väga kenal moel- tavaliselt lükatakse lehm traktori abil veoautosse ning sunnitakse ebaloomulikku asendisse. Normaaltingimustes elades oleks lehma eluiga umbes 25 aastat, suurtööstuses on seda aga heal juhul 5. [8] Seega ei piisa ainult lihatarbimisest loobumisest ehk taimetoitlaseks hakkamisest, et olla loomade suhtes eetiline, vaid paratamatult peaks loobuma ka piimatoodetest.







Okei, ma ei suuda isegi neid rohkem vaadata... Lähme edasi.

Paraku ka munatööstuse telgitagused ei ole nii ilusad nagu võib väljastpoolt võib-olla esmapilgul tunduda. Peaksime oma peast pühkima pildid harmooniliselt laudas õrrel istuvatest kanadest, kes rõõmsalt meile mune munevad ning siis hiljem rohelisel murul ringi jooksevad. Munatööstus on vaieldamatult julm. Julmus saab alguse  juba haudejaamadest, kus munatööstuses kasutatavad kanad kooruvad. Emaseid tibusid koorub isastega umbes pooleks. Kuna aga kukktibudega munatööstuses midagi peale hakata pole, käsitletakse neid kui jääkprodukte ja nad hukatakse varsti pärast koorumist väga julmal viisil, nimelt kas gaasitades või purustajasse visates. Kahjuks aga emaslindude piinarikas elu saab haudejaamadest munafarmidesse liikudes alles alguse: liigiomaste tingimuste puudumine, kitsad stressi tekitavad olud ja nokkade tuimestuseta kärpimine on ainult mõned näited nende ebahumaansest kohtlemisest, mis igapäevaselt aset leiab. Kanad elavad ebareaalselt väikestes puurides ning et nad üksteisele nokkadega viga ei teeks, lõigataksegi neil nokkasid ilma tuimestuseta lihtsalt lühemaks. Samuti ei ole kanad välja jäetud tollest hormoonide ja ravimite sissesöötmise kupatusest, millest kõik farmiloomad osa saavad. Aretuse ja ravimite tulemusena on tänapäeval kanad pandud munema kuni 300 muna aastas. Võrdluseks saab tuua välja selle, et metsikud kanad nagu nt puna-džunglikana munevad teistele lindudele sarnaselt poegade saamiseks aastas kuni kümme muna. Sellisest kogusest aga poleks majanduslikus mõttes mitte mingisugust kasu. Samuti kurnab igapäevane munemine kanade kehasid. See viib nende kehast välja vajalikke mineraalaineid, mis tekitab osteoporoosi ja luumurde. Sellest tulenevalt hukatakse kanad tavaliselt 14.–18. elukuul, kui munemise produktiivsus langeb ja nad pole tööstusele enam kasumlikud. Ka nn vabapidamise kanad pärinevad reeglina sellistest haudejaamadest, mis lõigu ülalpool mainitud sai. Seega ostes vabakasvatuse kanade mune, toetame ikkagi algset julma munatööstust. Vabapidamine tähendab üksnes veidike rohkem ruumi iga kana kohta, kuid ei midagi enamat. [5] [9] 

Viimase käsitletava aspektina ei saa mööda vaadata ka kalatööstuse pahupooltest. Veganiks olemine tähendab, et me ei poolda enam ka selliste väikeste mereelukate, nagu kalade, väärkohtlemist. Kusagilt on inimestele sugenenud arusaam, et kalad ei tunne valu. See on aga täiesti vale. Kaladel on samuti aju ja närvisüsteem ning nende reaktsioonidest välisärritajatele võib järeldada, et nad on täiesti võimelised valu tundma. Seega ei ole meil mingit põhjust ka kaladele ebavajalikku valu tekitada. Kalanduse puhul on probleemiks ka nende ülepüük. Seetõttu ei lõppe maailmameredes mitte ainult kalavarud, vaid kannatavad ka paljud teised veeloomad, kes jäävad hiiglaslikesse kalavõrkudesse lihtsalt kinni. Nendeks on näiteks delfiinid, kes surevad koos kaladega, sest püüdjatel on nii suurtest võrkudest väga keeruline soovimatuid isendeid eraldada. Krevetipüük on samamoodi laastav- nimelt umbes kümne kilogrammi krevettide saamiseks hukkub 100 kilogrammi veeloomi, sealhulgas kilpkonni ja kalu. [5] Kindlasti ei ole lahenduseks ka kalakasvatusfarmid. Enamusi sealseid kalu toidetakse siiski avamerekaladega. Samuti pole kasvatuste elutingimused kaladele loomupärased: väikesel alal elab koos väga suur hulk kalu-vähene ujumisruum põhjustab aga kaladele stressi ja vigastusi ning soodustab haiguste ja parasiitide levimist. Lisaks aina suureneva tarbimise tõttu ning selle tagajärjel ka aina suureneva püügi tõttu püütakse kalasid maailmameredest praegu nii suurtes massides, et teadlased ennustavad kõigi masspüütavate kalaliikide väljasuremist vaid lähima mõne kümnendi jooksul. [10] Võib-olla inimesed ei suuda lihtsalt kalade vaste empaatiat tunda, kuna me oleme niivõrd erinevad liigid ning elame samuti täiesti erinevates keskkondades. Kui seega kalade valutundmine ei kõiguta, mõlge kogu sellele plastikule ja mürgistele ainetele, mida te kaladega sisse sööte.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et veganiks hakkamine ja veganina elamine on loomade suhtes vaieldamatult igati eetiline. Nii lõpetame loomade kannatused looma- ja kalafarmides ning toetame karusnahakasvatuse lõppu ning samuti loomkatsete ja loomade kasutamise keelustamist meelelahutuses, milleni me tolle essee käigus veel ei jõudnudki. Ühesõnaga on veganlus elementaarne õiglus tundevõimeliste olendite suhtes. See ei ole pelgalt ühiskondlik „popp trend“ tänapäeval või kõigest „tervislik dieet,“ see on vägivalla vaba elustiili valimine. Kuna tegelikult arvatavasti ei taha ükski inimene teistele loomadele kannatusi põhjustada, ei peaks ta seda tegema ka toetades loomasi väärkohtlevaid ettevõtteid nagu seda on liha-, piima-, muna -ja kalatööstused. Veganlus on üha populaarsem kogu maailmas. Teadlikkus veganluse eetika, vegantoitumise tervislikkuse ja keskkonnasõbralikkuse kohta kasvab jõudsalt ja levib kiirelt ka Eestis. Veganlus ei võitle pelgalt loomade pidamistingimuste parandamise eest, vaid nende kasutamise ja mittevajaliku tapmise lõpetamise eest. Väike- ja mahetalud, loomade „vabapidamine“ või nende „humaanne“ tapmine ei ole lahendus.  Ka kõige „humaansemates“ tingimustes loomade elu on kannatus, kuna nad on aretatud inimeesmärke täitvateks bioloogilisteks masinateks, kelle kehad on nende endi jaoks koormavad, sest neile söödetakse sisse ebaloomulikku toitu ning hormoone suurema toodangu nimel. Lisaks lõppeb ka paremates tingimustes peetud loomade elu paratamatult tapamajas.

Kellegi siia ilma toomine selleks, et tema keha kasutada ja tappa, ei saa iial olla õiglane. See, et loomad ei oska meiega samas keeles suhelda, et tähenda, et nad oleks meist mingit viisi vähemolulised või et nad ei tunne kannatusi ja valu samamoodi nagu inimesed seda teevad.  Loomade lihtsalt parem kohtlemine ei kaota spetsiesistlikku mõtlemist, millega võtame endale voli teisi tundevõimelisi olendeid enda tarbeks objektidena kasutada.
Senikaua, kui kohtleme loomi omandi, tooraine või masinatena, kellelt tahame midagi saada, ei ela me õiglases ja eetilises maailmas. Just sellepärast võib öelda, et veganlus on selle eetilise ja vaenuvaba maailma poole astumise esimene samm ning kõik, kes selle on valinud astuda, neile koputas nende südametunnistus uksele.

Aaa, ja ma söön ju "ainult rohtu!" 














Ning kogu minu sõnadele panevad tõestuse alla: 

[1] Kalee Brown, „Meat, We Don’t Need It, We’re Just Addicted,” 2016. Collective Evolution koduleht, [Võrgumaterjal]. Kättesaadav: https://www.collective-evolution.com/2016/11/14/meat-we-dont-need-it-were-just-addicted-to-it/ [Kasutatud: 15. november, 2018.]

[2] P. Curry, Ecological Ethics, USA, Polity Press, 2011, p. 332.

[3] „The Cambridge Declaration on Conciousness,“ 2012. [Võrgumaterjal].  Kättesaadav: http://fcmconference.org/img/CambridgeDeclarationOnConsciousness.pdf   [Kasutatud: 15. november, 2018.]

[4] Y. N. Harari,UK, Vintage, 2011, p. 498.

[5] Eesti Vegan Seltsi koduleht, eetika rubriik, [Võrgumaterjal]. Kättesaadav: http://vegan.ee/veganlusest/pohjused/eetika/ [Kasutatud: 14. november, 2018.]

[6] The Accidental Smallholder koduleht, [Võrgumaterjal]. Kättesaadav:  https://www.accidentalsmallholder.net/livestock/pigs/slaughtering-pigs/ [Kasutatud: 20. november, 2018.]

[7] „Tom Regan, philosopher and animal rights pioneer, 1938-2017,“ The Vegan Society koduleht, [Võrgumaterjal]. Kättesaadav: https://www.vegansociety.com/whats-new/blog/tom-regan-philosopher-and-animal-rights-pioneer-1938-2017 [Kasutatud: 14. november, 2018.]

[8] Chas Newky- Burden, „Dairy is scary. The public are waking up to the darkest part of farming,” 2017. The Guardian koduleht, [Võrgumaterjal]. Kättesaadav: https://www.theguardian.com/commentisfree/2017/mar/30/dairy-scary-public-farming-calves-pens-alternatives [Kasutatud: 14. november, 2018.]

[9] “The Egg Industry,” The Vegan Society koduleht, [Võrgumaterjal]. Kättesaadav:  https://www.vegansociety.com/go-vegan/egg-industry [Kasutatud: 21. november, 2018.]

[10] “10 Things We Wish Everyone Knew About the Meat and Dairy Industries,” 2013. People for the Ethical Treatment of Animals (PETA) koduleht, [Võrgumaterjal]. Kättesaadav: https://www.peta.org/living/food/10-things-wish-everyone-knew-meat-dairy-industries/ [Kasutatud: 14. november, 2018.]