Midagi on selles varahommikus...
...mis on niivõrd eriline. Astun õue. Kõrvus mängib üks huvitav podcast. Kell on saamas 7 neljapäeva hommikul. Seisan hetkeks selle Mustamäe kortermaja ees, mida nimetan juba mõnda aega Oma Koduks. Vaatan selle "sisehoovi" ehk siis maja sellepoolset külge, kus pargivad kõik autod ning keskel on ebamäärase suurusega muruplats, et oleks vähegi looduse tunnet. Tegelikult siin on üsnagi- kasvõi toaaknast välja vaadates on akna taga männipuud ning maja tagant viib tee otse Mustamäe- Nõmme terviseradadele.
Peale minu on väljas veel ainult üks hing ja selleks on paar trepikoda eemal oma autot lumest puhtaks rookiv naine. Õues on kottpimedus ja tänavavalgustid põlevad veel. Panen oma Polari spordikella peale soojendusvõimlemise liigutust oma treeningut salvestama ning alustan oma hommikujooksu.
Midagi on selles varases hommikus tõesti, kui kõik alles magab. Terve maailm magab. Vähemalt Sinu poolses maakera poolel. Planeet Maa ei ole veel jõudnud oma põske Päikese poole pöörata. Valgusfoorid ei tööta veel. Sõidab mõni üksik auto või buss.
Ometi on õues teistmoodi pimedus. Mitte see öine kottpimedus, mis tõmbab õhtul justkui teki kogu loodusele peale. Aga selline pimedus, et Sa tead, et varsti- varsti ringutab maailm ja hõõrub oma unerähmaseid silmi ning hakkab vaikselt end liigutama.
Kulgen mööda lumiseid Nõmme metsateid. Päris Talvevõlumaa tunne tekib. Ületan DPI silda ning jään korra magavat Mustamäge silmitsema. Üks buss sõidab Nõmme turu poolt silla alt läbi. Valitseb mõnus vaikus.
Nõmme lumepark. Veel kinniste väravatega. Sissesõitmata suusaradadega. Vastu tuleb paar teist hommikujooksu harrastajat.
Just selles varahommiku ja jooksu kombinatsioonis on ka midagi. Kulgedes mööda magavat maailma.
Tagasiteel sama silma ületades on liiklus juba märgatavalt tihenenud. Jooksult koju jõudes on maja ees autot puhastamas juba umbes kolm inimest. Venitan ning astun tuppa.
Seega võin ma öelda julgelt, et olen hommikuinimene. Pärast varahommikust jooksu, sellele järgnevat dušši ning hommikukohvi on pea selge, inspiratsioon ja motivatsioon kirjatööga tegeleda, asju planeerida ning oma hommikut alustada laes. Mulle meeldib, kui mul peale jooksult kojujõudmist on umbes tund veel täeisti vaba aega enne "päris päeva" alustamist. Peale seda saab päeva rahuliku meeleolu ja selge peaga alustada. Selle vaba tunni sees meeldib mulle kas kirjutada, lugeda või oma päeva planeerida. Tekib ka mõnus flow ehk kulgemise tunne ning ajataju kadumine- nt seda teksti kirjutades ja nüüd kella vaadates tundus, et olin kirjutanud umbes 10, mitte aga 33 minutit.
Teine sarnane kummaliselt eriline aeg on hilisõhtu ja öö. Ma võin ka täiesti kindlalt öelda, et ma olen ka ööinimene. Kaifin täiega seda, kui oled jälle vaid Sina ja Maailm ning kõik muu juba magab. Õue on tühi ja vaikne ning viimased inimesed ruttavad koju või siis kodust ära kellelegi külla. Sellisel ajal meeldib mulle kas jalutada või joosta öisel linnatänaval või siis toas lugeda- kirjutada või hoopis kodu koristada, süüda teha. Õhtuti tuleb vahel kuidagi eriline asjade korrastamise tuju peale, kui muu päevatöö on tehtud.
Seega olen ma nii öö-, kui ka hommikuinimene. Kes väitis, et peab olema neist üks?
Ahjaa, aga päev? Kui just tööl ei pea olema, on nii ühe unetsükli pikkune lõunauinak või lihtsalt mõteuinakud ehk mediteerimine eriti mõnusad ja annavad uut energiat. Hoolitsege enda eest ning leidke enda SEE!
Peale minu on väljas veel ainult üks hing ja selleks on paar trepikoda eemal oma autot lumest puhtaks rookiv naine. Õues on kottpimedus ja tänavavalgustid põlevad veel. Panen oma Polari spordikella peale soojendusvõimlemise liigutust oma treeningut salvestama ning alustan oma hommikujooksu.
Midagi on selles varases hommikus tõesti, kui kõik alles magab. Terve maailm magab. Vähemalt Sinu poolses maakera poolel. Planeet Maa ei ole veel jõudnud oma põske Päikese poole pöörata. Valgusfoorid ei tööta veel. Sõidab mõni üksik auto või buss.
Ometi on õues teistmoodi pimedus. Mitte see öine kottpimedus, mis tõmbab õhtul justkui teki kogu loodusele peale. Aga selline pimedus, et Sa tead, et varsti- varsti ringutab maailm ja hõõrub oma unerähmaseid silmi ning hakkab vaikselt end liigutama.
Kulgen mööda lumiseid Nõmme metsateid. Päris Talvevõlumaa tunne tekib. Ületan DPI silda ning jään korra magavat Mustamäge silmitsema. Üks buss sõidab Nõmme turu poolt silla alt läbi. Valitseb mõnus vaikus.
Nõmme lumepark. Veel kinniste väravatega. Sissesõitmata suusaradadega. Vastu tuleb paar teist hommikujooksu harrastajat.
Just selles varahommiku ja jooksu kombinatsioonis on ka midagi. Kulgedes mööda magavat maailma.
Tagasiteel sama silma ületades on liiklus juba märgatavalt tihenenud. Jooksult koju jõudes on maja ees autot puhastamas juba umbes kolm inimest. Venitan ning astun tuppa.
Seega võin ma öelda julgelt, et olen hommikuinimene. Pärast varahommikust jooksu, sellele järgnevat dušši ning hommikukohvi on pea selge, inspiratsioon ja motivatsioon kirjatööga tegeleda, asju planeerida ning oma hommikut alustada laes. Mulle meeldib, kui mul peale jooksult kojujõudmist on umbes tund veel täeisti vaba aega enne "päris päeva" alustamist. Peale seda saab päeva rahuliku meeleolu ja selge peaga alustada. Selle vaba tunni sees meeldib mulle kas kirjutada, lugeda või oma päeva planeerida. Tekib ka mõnus flow ehk kulgemise tunne ning ajataju kadumine- nt seda teksti kirjutades ja nüüd kella vaadates tundus, et olin kirjutanud umbes 10, mitte aga 33 minutit.
Teine sarnane kummaliselt eriline aeg on hilisõhtu ja öö. Ma võin ka täiesti kindlalt öelda, et ma olen ka ööinimene. Kaifin täiega seda, kui oled jälle vaid Sina ja Maailm ning kõik muu juba magab. Õue on tühi ja vaikne ning viimased inimesed ruttavad koju või siis kodust ära kellelegi külla. Sellisel ajal meeldib mulle kas jalutada või joosta öisel linnatänaval või siis toas lugeda- kirjutada või hoopis kodu koristada, süüda teha. Õhtuti tuleb vahel kuidagi eriline asjade korrastamise tuju peale, kui muu päevatöö on tehtud.
Seega olen ma nii öö-, kui ka hommikuinimene. Kes väitis, et peab olema neist üks?
Ahjaa, aga päev? Kui just tööl ei pea olema, on nii ühe unetsükli pikkune lõunauinak või lihtsalt mõteuinakud ehk mediteerimine eriti mõnusad ja annavad uut energiat. Hoolitsege enda eest ning leidke enda SEE!
Kommentaarid
Postita kommentaar