Kõiki ei saa aidata
sest Sind lihtsalt on ainult üks ning Sind ei jagu igale poole. Ja nii hea inimene,kui Sa ka poleks või ei tahaks olla, pead Sa ka õppima ütlema "Ei."
Kirjutama seda teksti inspireeris mind möödunud ööl juhtunud lugu.
Oli Öö vastu 24. veebruarit e ca 13 tundi tagasi praegusest loo kirjapanemise hetkest. Tulin taksoga koju venna sünnipäevalt. Kell oli umbes 1 öösel ning mu magusa plaani otse koju magama minna luhtas üks "tore" üllatus mu kortermaja trepikoja ees välitrepil. Nimelt üks purjakil vene proua. Istus seal, või pigem lösutas, maas ja nagu ei kavatsenudki kusagile liikuda. Läksin siis ja küsisin, kas saan teda aidata. Umbes 40-es tädi seletas mulle vene keeles kiiruga midagi, millestt ma alguses mitte midagi aru ei saanud. Õnneks mind kohaletoonud taksojuht oli samuti vene rahvusest ning tuli samuti oma abi pakkuma. Seletas tema siis mulle, et tädi elab väidetavalt minu trepikojas. Nende vestlusest sain nii palju ise aru, et "tšetvjortõi" ehk siis neljandal korrusel elab. Taksojuht aitas tädi püsti (tegu oli minust umbes 3 korda suurema mammiga) ning trepikoja uksest sisse. Ütlesin, et aitan tädi siit ise edasi neljandale korrusele ja tänasin taksisti abi eest. Aga "ära hõiska enne õhtut!" ütleb paraku juba eesti vanasõnagi ja tegelikult oligi nii, et kogu jant alles algas.
Jõudsime mammiga vää- ääga vaevaliselt neljandale korrusele. Vahepeal sain venekeelseid kiidusõnu taevani, et ma teda ikka aitan ja et miks ma üldse teda aitan. Ei tea, aga kuidas sa jätad inimese õue trepile, kui sa saaksid kasvõi proovida teda kuidagi aidata. Pole nagu minu loomuses.
Neljandal korrusel vaatas tädi aga segaduses pilgul kõiki uksi ning ütles "Njet" ja istus taas trepile lösakile maha. Üritasin siis ka oma vigases vene keeles märksõnade abil küsida, et kas ta on ikka kindel, et ükski neist ustest tema oma ei ole. Oli kindel. Hakkasime siis sama vaevaliselt jälle treppidest alla venima. Jah, ma talutasin endast umbes 3 korda suuremat ja 2 peajagu pikemat purjus mammit, kes iga 5 meetri tagant trepile istuli kukkus. Võite seda vaatepilti mõnuga ette kujutada ja naerda, kui tahate.
Igal korrusel osutasin ma kortrite uste peale ning küsisin, kas mõni neist ei ole tema koduuks. Ei olnud.
Olime siis jõudnud juba uuesti õue ning tädi otsustas uuesti välitrepile maha istuda. Küsisin juba umbes viiendat korda, et kus ta siis elab. Osutas ta jälle minu trepikoja uksele. Vahepeal kurtis mulle läbisegi südant, kiitis mind abi eest ja küsis, kas mulle koerad meeldivad, kuna tal olevat korteris pisike koer. Ma peaks ütlema, et vene keelest arusaamise oskus on mul tunduvalt parem, kui selles vastamise oma.
Senini mul veel kannatust oli. Käisime siis uuesti minu koridori kõik korrused läbi ning meie kohtumisest saadik oli möödas juba umbes 20 minutit. Ma arvan, et ma üksinda roomates oleksin ka kiiremini jõudnud mitu korda trepikojas üles- alla käia.
Seesama jant kestis oma ligi tund aega, kuni me olime jälle taaskord õue jõudnud ja minu kannatus hakkas katkema. Võtsin talt võtmed käest ja palusin oodata. Läksin ja proovisin tema võtmetega teisi trepikodasi väljastpoolt avada. Ja tõepoolest- kõrvaltrepikoda avaneski! Ning tõepoolest vol 2- tema võti ei teinud minu trepikoda isegi lahti. Müsteerium lahendatud: tädi elab hoopis minu kõrvaltrepikojas. Seletasin talle siis seda ja näitasin avatud ust meist u 10 meetrit eemal. Aga tädi mind paraku ei uskunud. Jonnis aga edasi, et tema elab tolles trepikojas, mille me juba koos u 5 korda kõik korrused läbi olime käinud. Siis sai mul küll maht täis. Seletasin talle kogu loo eesti keeles ette ja ei üritanudki enam oma puudulikku vene keelt purssida. Näitasin talle veelkord avatud kõrvaltrepikoja ust, jätsin selle talle isegi lahtiseks. Seepeale tädi aga justkui solvus mu peale ja mainis midagi, et "vabsee eesti keeles räägib nüüd." Okei, lasin ta lihtsalt enda trepikotta sooja ja läksin lihtsalt oma korterisse. Peaaegu nina eest panin selle ukse minni ja jäin lootma, et ta seda prõmmima ei hakka. Õnneks ei hakanud.
Mina olin teinud kõik. Isegi tuttavale helistanud see kell 1-2 vahel keset laupäeva ööd, et ta mind vene keelega aitaks. Oma naabreid ei hakanud ma ju kest ööd üles peksma.
Loodan, et tädi sai varsti veidi kainemaks ja ise ka aru, et ta on oma kodust hoopis umbes paarikümne meetri kaugusel.
Siit ka loo moraal- kõiki ei saagi aidata. Igalepoole ei pea tormama, kui sult abi pautakse. Olgu selleks kasvõi Su hea sõber, aga kui miski käib Sul üle jõu või jätab Sulle endale tähtsad asjad seetõttu laokile, kaob ka sisemine rahu. Muidugi teeneid tuleb teha ja sõpru tuleb hoida, aga endale pähe isuda ka ei tohi lasta. Jah, ma ei mõelnudki praegu nüüd, et kui sõber kutsub sind appi oma maja leekidest kustutama, siis peaksid Sa vastama, et "Ei, ma kahjuks ei saa, ma pean kodus hingamisharjutusi tegema," aga seiske enda eest. Ja täna ka Eesti eest. Ilusat vabariigi sünnipäeva, kallid kaasmaalased!
Sirly.
Kirjutama seda teksti inspireeris mind möödunud ööl juhtunud lugu.
Oli Öö vastu 24. veebruarit e ca 13 tundi tagasi praegusest loo kirjapanemise hetkest. Tulin taksoga koju venna sünnipäevalt. Kell oli umbes 1 öösel ning mu magusa plaani otse koju magama minna luhtas üks "tore" üllatus mu kortermaja trepikoja ees välitrepil. Nimelt üks purjakil vene proua. Istus seal, või pigem lösutas, maas ja nagu ei kavatsenudki kusagile liikuda. Läksin siis ja küsisin, kas saan teda aidata. Umbes 40-es tädi seletas mulle vene keeles kiiruga midagi, millestt ma alguses mitte midagi aru ei saanud. Õnneks mind kohaletoonud taksojuht oli samuti vene rahvusest ning tuli samuti oma abi pakkuma. Seletas tema siis mulle, et tädi elab väidetavalt minu trepikojas. Nende vestlusest sain nii palju ise aru, et "tšetvjortõi" ehk siis neljandal korrusel elab. Taksojuht aitas tädi püsti (tegu oli minust umbes 3 korda suurema mammiga) ning trepikoja uksest sisse. Ütlesin, et aitan tädi siit ise edasi neljandale korrusele ja tänasin taksisti abi eest. Aga "ära hõiska enne õhtut!" ütleb paraku juba eesti vanasõnagi ja tegelikult oligi nii, et kogu jant alles algas.
Jõudsime mammiga vää- ääga vaevaliselt neljandale korrusele. Vahepeal sain venekeelseid kiidusõnu taevani, et ma teda ikka aitan ja et miks ma üldse teda aitan. Ei tea, aga kuidas sa jätad inimese õue trepile, kui sa saaksid kasvõi proovida teda kuidagi aidata. Pole nagu minu loomuses.
Neljandal korrusel vaatas tädi aga segaduses pilgul kõiki uksi ning ütles "Njet" ja istus taas trepile lösakile maha. Üritasin siis ka oma vigases vene keeles märksõnade abil küsida, et kas ta on ikka kindel, et ükski neist ustest tema oma ei ole. Oli kindel. Hakkasime siis sama vaevaliselt jälle treppidest alla venima. Jah, ma talutasin endast umbes 3 korda suuremat ja 2 peajagu pikemat purjus mammit, kes iga 5 meetri tagant trepile istuli kukkus. Võite seda vaatepilti mõnuga ette kujutada ja naerda, kui tahate.
Igal korrusel osutasin ma kortrite uste peale ning küsisin, kas mõni neist ei ole tema koduuks. Ei olnud.
Olime siis jõudnud juba uuesti õue ning tädi otsustas uuesti välitrepile maha istuda. Küsisin juba umbes viiendat korda, et kus ta siis elab. Osutas ta jälle minu trepikoja uksele. Vahepeal kurtis mulle läbisegi südant, kiitis mind abi eest ja küsis, kas mulle koerad meeldivad, kuna tal olevat korteris pisike koer. Ma peaks ütlema, et vene keelest arusaamise oskus on mul tunduvalt parem, kui selles vastamise oma.
Senini mul veel kannatust oli. Käisime siis uuesti minu koridori kõik korrused läbi ning meie kohtumisest saadik oli möödas juba umbes 20 minutit. Ma arvan, et ma üksinda roomates oleksin ka kiiremini jõudnud mitu korda trepikojas üles- alla käia.
Seesama jant kestis oma ligi tund aega, kuni me olime jälle taaskord õue jõudnud ja minu kannatus hakkas katkema. Võtsin talt võtmed käest ja palusin oodata. Läksin ja proovisin tema võtmetega teisi trepikodasi väljastpoolt avada. Ja tõepoolest- kõrvaltrepikoda avaneski! Ning tõepoolest vol 2- tema võti ei teinud minu trepikoda isegi lahti. Müsteerium lahendatud: tädi elab hoopis minu kõrvaltrepikojas. Seletasin talle siis seda ja näitasin avatud ust meist u 10 meetrit eemal. Aga tädi mind paraku ei uskunud. Jonnis aga edasi, et tema elab tolles trepikojas, mille me juba koos u 5 korda kõik korrused läbi olime käinud. Siis sai mul küll maht täis. Seletasin talle kogu loo eesti keeles ette ja ei üritanudki enam oma puudulikku vene keelt purssida. Näitasin talle veelkord avatud kõrvaltrepikoja ust, jätsin selle talle isegi lahtiseks. Seepeale tädi aga justkui solvus mu peale ja mainis midagi, et "vabsee eesti keeles räägib nüüd." Okei, lasin ta lihtsalt enda trepikotta sooja ja läksin lihtsalt oma korterisse. Peaaegu nina eest panin selle ukse minni ja jäin lootma, et ta seda prõmmima ei hakka. Õnneks ei hakanud.
Mina olin teinud kõik. Isegi tuttavale helistanud see kell 1-2 vahel keset laupäeva ööd, et ta mind vene keelega aitaks. Oma naabreid ei hakanud ma ju kest ööd üles peksma.
Loodan, et tädi sai varsti veidi kainemaks ja ise ka aru, et ta on oma kodust hoopis umbes paarikümne meetri kaugusel.
Siit ka loo moraal- kõiki ei saagi aidata. Igalepoole ei pea tormama, kui sult abi pautakse. Olgu selleks kasvõi Su hea sõber, aga kui miski käib Sul üle jõu või jätab Sulle endale tähtsad asjad seetõttu laokile, kaob ka sisemine rahu. Muidugi teeneid tuleb teha ja sõpru tuleb hoida, aga endale pähe isuda ka ei tohi lasta. Jah, ma ei mõelnudki praegu nüüd, et kui sõber kutsub sind appi oma maja leekidest kustutama, siis peaksid Sa vastama, et "Ei, ma kahjuks ei saa, ma pean kodus hingamisharjutusi tegema," aga seiske enda eest. Ja täna ka Eesti eest. Ilusat vabariigi sünnipäeva, kallid kaasmaalased!
Sirly.
Kommentaarid
Postita kommentaar