Kes sa oled, inimene?

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, mis või kes on inimene. Kes olen mina? "Sa ei ole su tunded, Sa ei ole Su mõtted, Sa ei ole Su emotsioonid," ütles Echart Tolle oma raamatus, kes on üks selle ajastu suurimaid valgustatud inimesi. Aga kes ma siis olen? Kui rääkida valgustatud inimestest kodumaal, siis Tom Valsberg oma raamatus palus minna näiteks peegli ette ning küsida endalt, endale silma vaadates: "Kes see on seal minu sees? Kes see vaatab mulle praegu vastu? Kes see küsib seda küsimust?". Olen seda üritanud ja pean ütlema, et päris kõhe hakkab endale paar pingsat minutit sügavalt silma vaadates ja neid küsimusi sisemiselt endalt küsides. Või siis mitte endalt? Aga kellelt siis? Kas meie sees on hing?

On ju muidugi teadus, mida saab alati usaldada ning mis on kindlaks teinud, mis on teoreetiliselt inimene. Rakud, bakterid, kromosoomid, DNA, RNA... Sisuliselt oleme me ringi kõndiv andmete ja info kogum, milles on rohkem baktereid, kui meid ennast. Üks õhtu ilmus mulle inimesest silme ette selline kujutis: kogum baktereid ja muid elus tegelasi üksteise otsas, mida/keda katab nahk ehk siis veel rohkem elusolevaid baktereid ja rakke ja nende kogumit; mida omakorda juhib... troonil istuv aju, kes juhib kogu seda süsteemi. Seega – kas ma olen enda aju? Kui tahta veel rohkem seda aju (ehk ennast?) kokku jooksutada, siis mõelge lausele, et aju on enda olemasolust teadlik (inglise keeles self-aware). 

Lisaks oleme me tänapäeval juba kõik ka mõneti robotid, küborgid. Meil kõigil on taskus nutitelefon ja elu ilma internetita tunduks pelgalt öeldes ettekujutamatu. Viimase piisana karikas pani mind seda teksti kirjutama noormees, kes, täiesti mõtete ja pilguga nutimaailmas, mulle tänaval lihtsalt otsa oleks kõndinud. Ise üritan tänaval siiski vältida telefoni passimist ning äkki jälgida, kuidas praegu tärkavad kõik lilled ning puudele on tekkinud pungad, mis kohe-kohe lahti lähevad ning kõik lehtpuud hele-hele roheliseks joonistavad. Soovitan Teile sama. Samas seda teksti kirjutan mina ka hetkel oma nutitelefoni, ja justnimelt aeglase kõndimise pealt, sest kui mõtted tahavad välja saada, siis nad tahavad ja sellega ei anna oodata tänavalt kojujõudmiseni. Muidu olen ma ikka see paber-ja-pliiats-inimene. Muide, meil käivituvad ajus teised keskused, kui me kirjutame pliiatsiga ning paberile võrreldes olukorraga, kus me trükime kirjaread arvutisse või telefoni. 

Aga... Kes me siis oleme? Jah – see bakterite ja DNA kogum. Aga lisaks sellele? Kes siis ikkagi neid mõtteid praegu mõtleb, analüüsib ja kirja paneb? Ma olen viimastel aastatel aina rohkem avastanud inimese olemuse vaimset poolt ning usun, et see ei ole teps mitte vähem tähtis. Ehk on meil hing. Olen tegelenud juba üsna pikalt mediteerimise ning joogaga ning tõden praeguseks hetkeks 100%, et see on mu enesetunnet ja elu kvaliteeti parandanud. Hetkes elamine, tänulik olemine väikeste asjade eest ning mõtete väljalülitamine ei ole pelgalt klišee-laused, vaid neid praktiseerides avaneb nende selge positiivne mõju igapäevaelule. Aga võib-olla ei ole see üldse seotud sellega, et meil oleks hing. Kindlasti on see seotud ka teadusliku poolega. On tehtud palju uuringuid mediteerimise positiivse mõju kohta kehale. Mõttejõud ON siiski kõige kõrgem jõud, mis meid mõjutada saab. Alles siis, kui me oleme sisemises rahus eelkõige iseendaga eelkõige, saame me olla seda ka ülejäänud maailmaga, nõus?

Ega me ei peagi tegelikult valima, mida me usume. On meil hing või mitte. Mina isiklikult usun, et me ei ole pelgalt bakterite ja rakkude kogum. Me oleme ka vaimne kogum. Ja ma arvan, et on väga okei, kui Sa ei taha valida, kas pooldad ainult teaduslikku arvamust või spirituaalsete inimeste teooriaid. Ma usun, et me peaksime need kaks asja kokku panema. Aga – jällegi – ainult minu arvamus. Ilusat kevadet!