Edasiliikumises

Mõtlesin, et teen seekord selline veidi tavalisema postituse - ehk siis ei lahka mingit mõttes mõlkunud teemat, vaid kirtjutan oma praegusest elu-olust. Ärge muretsege - see ei tule siiski selline eile-käisin-seal-üleeile-tegin-seda-postitus, pigem räägin praegustest muutustest oma elus. Ja neid on olnud käesoleva maikuu jooksul päris palju. Teen seda, et teile vähestele, kes te seda loete, ka ehk komplektselt ära seletada, mis muutused viimasel ajal mu elus toimunud on; ning ka ehk endale veidi mentaalse kokkuvõtte tegemiseks, sest olen üks neist inimestest, kes läbi kirjutamise oma mõtted selgeks ja justkui ritta seatud saab. Aga pikema jututa siis:

• Esimene muutus see kuu oli, et mu jaanuari kuust saati kestnud uue töö otsingud kandsid lõpuks vilja. Miks? Sest ma olen praegusel tööl olnud juba pea 4 aastat ja sest ma käisin siiski ka 4 aastat ülikoolis eriala omandamas ning plaan oligi peale seda ka erialane töö leida. Teletorn on muidugi saanud väga-väga koduseks ja need inimesed - te ei oskakski paremaid töökaaslasi tahta. Muidugi on meil olnud üksteise tagakirumisi ja erimeelsusi, aga tunne on siiski, nagu me oleksime juba üks suur pere ning teaksime üksteist läbi ja lõhki. Mulle väga meeldis mu töö, eriti suvel. Ent lõpuks on aeg edasi liikuda ju kõigil.

Teletorn pilvesupis

Jõulud Teletornis 

"Mummud laes"

Sügis tornist

Päikeseloojangud tornist

Üks tore üritus ühel toredal õhtul Teletornis

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kus? Uus töökoht saab mul olema sellises MTÜ-s nagu Nähtamatud Loomad. Tegemist on loomakaitsealase organisatsiooniga, mis tegeleb just farmiloomade heaolu kasvatamisega ja nende eest seismisega. Ja kuna ma juba olen kord selline hingelt-hipi ja öko ja looduslaps ning mis kõik veel (call me whatever) - oli see töökoht mulle justkui sülle kukkunud unistus. Mitte, et ta nüüd nii lihtsalt sülle oleks kukkunud, aga olen juba nii kaua, kui ma ka mäletan oma lapsepõlve, tahtnud tegeleda loomadega ning arvestades seda, kuidas farmiloomasid tänapäeval koheldakse ning mis tingimustes neid peetakse, on kindlasti vaja inimesi, kes neid sellest oma tegevusega päästaksid. Neil ei ole paraku häält, et öelda, mida nad tunnevad, seega peab seda tegema inimene. Selline parasjagu suure südame ja maailmaparandaja mõtlemisega inimene. Mis? Minu ametinimetus saab olema täpsemalt siis korporatiivsuhete koordinaator/kampaaniajuht. Hakkan olema see, kes just ettevõtetega suhtleb ja näiteks veenab neid puurikanade (kõige hullema kanade pidamise viisi) munadest loobuma jne. See on väike samm parema maailma poole. Meie töö baseerub just efektiivsusel ning on siiani saavutanud reaalseid tulemusi farmiloomade heaolu tõstmises, sest on igati läbimõeldud ning keskendunud just sellele, kuidas saavutada kõige rohkem "kasu" (meie mõistes siis, kuidas aidata kõige enam loomi oma tegevusega).

• Teiseks muutuseks, või pigem saavutuseks, on see, et mul sai valmis minu esimene luulekogu pealkirjaga "Killuke sügavikku". Selles on kirjas mu kogu sahtlisse kirjutatud ja ka viimasel ajal avalikult esitatud luuletustest ühissünnitis, mis peegeldab kõige enam mind. Kui jälgite ka mu luuleblogi (https://kikerhernepiff.home.blog/), siis ehk teate enam-vähem, milline on mu kirjutamisstiil. Reklaami mõttes: raamat on müügil Tallinna ja Tartu Rahva Raamatu poodides ning ka RR e-poes lingil: https://www.rahvaraamat.ee/p/killuke-s%C3%BCgavikku/1256142/et?isbn=9789949010752
  Kokkuvõttes jõuab mulle ka alles endale kohale, et mul ongi nüüd päris avaldatud raamat. (Saladuskatte all haudun plaane juba uuteks.)

5 minutit pärast kasti, mis saadeti otse trükojast, emakordset avamist

• Ning kolmas selline "saavutus" või pigem ühe peatüki lõppemist märgistav asi on see, et ma olen saanud täiesti valmis oma lõputöö ning 4 aastat kõrghariduse omandamist ongi selja taga. Jääb vaid lõputöö kaitsmine komisjonile ning lõpuaktus, et oma diplom kätte saada.
  
  
  
  Nautige kevadet, käige metsas ja korjake taimi! ¤
  
  
  
  UKSED
  

  
  

  
  

  kui sulgub üks, 

  siis teine läheb lahti.

  vahel ise jalaga kinni 

  mõne peame lööma,

  vahel kangutama lahti

  uue toore jõuga.

  üks vahemalt on kindel -

  iga uks kuhugile viib,

  igal uksel on oma koht.

   mõne jaoks puudub võti,

  mõnel polegi lukku.

  mõnest roomama pead sisse,

  mõni üldse on peidetud 

  ära.

  aga veel teine asi on kindel - 

  ükski uks pole samasugune,

  nagu oli eelmine.

  niiet vali siis oma,

  ära vaata, millise valis naaber

  ja kogu erinevaid võtmeid - 

  need võivad sulle elus kasuks tulla.