Turvavööd ja pool kuupalka ehk Türgi läbi eurooplase silmade

Istun jälle lennujaamas. Pole ammu oma memuaare kirjutanud. Rohkem luule lainel olnud mõnda aega. Mõnus on lihtsalt kirjutada! Siit tuleb minu lennujaama memuaar "Väljalase X." (Seda soodustab taaskord asjaolu, et mul ei ole muud teha, sest pean veetma terve öö lennujaamaas. Teeksin tööd, aga internetti ei ole. Isegi korralikku Microsoft Worldi pole, sest mu isiklikus arvutis on pakett aegunud. Oeh - vana hea Text Document, tere.)

----------------------------------------------------------

Käisin külas oma sõbrannal, kellega olime Erasmuse vahetusüliõpilasprogrammi ajal Ungaris elades toakaaslased. Me polnud üksteist näinud pea 1,5 aastat. Taasnägemisrõõm oli suur.... aga enne, kui üksteist selle puhul kallistada saime, suutsin ma Istanbuli lennujaamas esimese asjana ära eksida. Põhimõtteliselt koosnes mu reis (õnneks kirjapandud) märksõnadest, mis minuga selle jooksul juhtus. Kuna minuga alati juhtub. Siit tulevad mu märkmed:

ISTANBUL

Lennujaamas ära eksimine

Astun maha Turkish Airlines-i lennukilt, mille mu sõber Eestis mingit imemoodi ühe erijuhtumi pärast oli pidanud ümber vahetama - oleksin muidu pidanud siia saabuma päev varem.

Kõnnin teiste eestlaste sabas lennukilt maha ning kui rada järsku kaheks hargneb, ei pane tähele, et suundun "Connecting flights" poole "Exit" suunaviida asemel. Muidugi. Kusjuures seal hargnemiskohas oli isegi üks tüüp, kes mu pardakaarti kontrollis ning mind naeratava näoga edasi jätkulendude rajale suunas, kuigi mu lõppsihtkohaks oli pardakaardil selgelt Istanbul. Ilmselt vaatas, et mul on selline nägu peas, et ma tean, mida ma teen. Seda võib juhtuda - aga ma tegelikult ei tea.

Ühesõnaga ekslesin siis mööda lennujaama ringi, kõndisin ühele ja teisele poole, aga päästvat "EXIT" silti ei olnud kudagil; ainult jätkulendude väravate numbrid. Leidsin rahva seast üles teised eestlased ning suundusin nende kui päästeinglite poole lausega: "Vabandust, kas te teate, kuidas siit välja saab?" "Välja? Ei... ei tea. Meil on edasilend," sain kurvastuseks vastuse. "Me lähme Rhodosele!" Okei, tänud.

Helistasin oma sõbrannale, kes arvatavasti mind juba väljapääsu juures ootama pidi. "Heyyyy!! I dont know where I am," ütlesin vägagi sirlyliku lause talle tarvituseks. Ja tema ka ju ei teadnud. Ma ei tea, mida ma lootnud olin.

Suundusin infolauda palvega: "How do I get out?". Möödas oli maandumisest juba ca 20 minutit. Nad vaatasid mu pardakaarti ning imestasid, miks ma jätkulendude alas oles. Seejärel suunati mind mingite väravate poole ja öeldi, et sealt saab välja. Suundusin nii kindlal ja kiirel sammul näidatud väravate poole ning nendest läbi, et mulle joosti järele (mingi teise laua juurest) ning küsiti, et kuhu ma omaarust lähen. "I just want to get out!" olin juba hädas. Mulle vaadati kaastundlikult otsa ja öeldi, et okei, nad lasevad mind siit töötajate väravatest välja. Lõpuks! Ja LÕPUKS nägin ma Aybüket!

"I`m from Europe!"

Ma teadsin, et siinkandis on liikluskultuur leebelt öeldes hullumeelsem, kui meil Eestis või Euroopas. Aga et 5 sekundit peale taksosse istumist taksojuht liiklusesse vaatamata sinna sukeldub, manööverdab ilma suunatuledeta ning isegi ise turvavööd ei kasuta, oli mulle üllatus. Üritasin kiirelt enda turvavööd kinnitada, aga mida polnud, oli turvavöö. Selgitasin oma sõbrannale oma kohkumise põhjust ja sellest ajast sai "Im from Europe!" minu tunnuslauseks Türgis.

Keset ööd äratas mind karjumine ja kui palju kordi mu sõbranna ka ei seletanud, et tegemist on kutsega palvusele, tundus see mulle siiski võõra ja hirmutavana

Esimese öö veetsime Istanbulis sõprade korteris. Magasin muidugi lahtise aknaga, sest 30-kraadine palavus muidu ei lasknud. Kella 5.30ne ajal hommikul ärkasin aga suure ehmatusega, kui kogu õu ja korter kajasid, minu kõrvade jaoks, karjumisest. Mõtlesin alguses, et tegu on mõne alarmiga. Muidugi teadsin tegelikult, et islamimaades sedasi inimesi palvusele kutsutakse, aga et ka keset ööd ja niivõrd kõvasti ja pikalt, oli mulle uudiseks. Jakes ei ehmataks, kui keset pilkast pimedust ja õnnist und järsku õues keegi huilgama hakkaks! Samuti kahjuks minu rumalale välismaalase kõrvale kõlab see palvusele kutsung siiani veidi hirmutavalt, veidike nagu sõjahüüd vm.

Tulin Türki rahakotis pool nende kuupalgast

"So... I have 800 Turkish Liras." "Okay, that is half of our salary. You are rich here" (raha oli 150€ väärtuses).
Toit oli seal tõeoolest odav ning kuna ma öömaja eest samuti maksma ei pidanud, oli seda raha enam kui küll. Aga suurtel õueturgudel ehk bazaaridel tahab iga teine sulle müüa kas aluspesu või Türgi maiustusi, seega mõelge kainelt, kui Türgit külastate! Mina võib-olla ostsin natuke liiga palju halvaad. Võib-olla.

Imelik türgi toit ja olen õnnelik

Viigimarjad, kaktuse marjad, mingid imelike nimedega asjad... puuviljad, oalised. Ja üleüldse kogu türgi köök (mida mina oma taimsete eelistustega süüa sain) oli lihtsalt super! Isegi kõige tavalisemad maapähklid maitsesid seal hoopis teisiti, sest on kohalikkku päritolu ja ilma transporditolmu ja pealepritsitud pestitsiidideta.

Seda asja sõin kogemata lausa paberiga:

Jalanõud katki, paljajalu tänaval ja pole vaja maksta

Kui olime ca 3 päeva linnas ringi kõndinud, andsid mu jalanõud otsad. Mul pole kunagi olnud probleemi ka paljajalu ringi kõndida (#hipielu), aga ülejäänud 8-9 päeva reisist seda teha tundus siiski liig.

Suundsuisme esimesse jalanõupoodi ning meie vestluse lõpp kulmineerus selliseks: "Okay so you don`t need a box, you don`t need a bag, you don`t need a receipt and you don`t need to pay, you will just wear them and leave." Maksta oli siiski vaja. Aga Türgi on odav.

Päästemissioon šokolaadipaberile

Samal päeval istsuime paadile ja sõitsime ühele lähedasele saarele. I m e l i n e paradiisisaar. Kuigi õues oli veel 30-35 kraadi ja minu jaoks täielikult suvepikendus, oli tegu siiski hooaja lõpuga ning saartel enam niipalju külastajaid ei olnud. Meile see sobis! Avastasime saart ning muidugi läksin mina merre ujuma (mis oli arvatust palju soolasem!). Rand oli minusugusele sügavusekartjale täpselt paras, sest kalda lähedal oli piisavalt ruumi lihtsalt vees olesklemiseks ja mitte kohe ülepea lainetesse sukeldumiseks.

Olin parasjagu veest väljas, kui kellegi šokolaadipaber merre lendas. Kas ma hüppasin sellele järele? Aga muidugi! Sain peale seda isegi aplausi osaliseks paarilt teiselt merehuviliselt, kes parasjagu läheduses olid. Save the planet!

Peale seda sõitsime ka põgusalt läbi Ankara ning veetsime seal paar päeva, aga mulle üldiselt suurlinnad ei meeldi ning ootasin juba meie järgmisse ja põhilisse sihtkohta jõudmist....

KAYSERI

Kui ma harjusin ära auku pissima

Selles väiksemas linnas oli eluolu juba nagu Türgile kohane, või noh, nagu seal päriselt inimesed elavad. Arhidektuur muutus koheselt ning samuti ka inimesed. Enamus WC-sid olid augud maa sees ja... "you gotta do what you gotta do" - harju ära!

Kuidas ma tomatisupi ära rikkusin

Ühel õhtul valmistas mu sõbranna mulle kodus värsket tomatisuppi. See oli muidugi imemaitsev, aga mina pidasin vajalikuks ja heaks mõtteks sinna ka kõike veelgi paremat lisada: rohelisi türgi ube ja peterselli näiteks. Mu sõbranna hakkas selle peale peaaegu nutma ja ei tahtnud seda vaimusünnitist nähagi. Minu meelest väga hea oli! Im from Europe, noh!

Mäed

Lihtsalt:

Ma ei oska kirjeldada, mida ma tunnen, kui ma olen mägedes. Nad on majesteetlikud ja ürgsed, hirmuäratavad ja imelised üheaegselt. Mul on silme ees siiamaani tähistaevas Tatra mägedes keset ööd ja lumist välja. Ma ei ole ennast vist iial väiksemana ja samas rohkem osana loodusest tundnud.

"Mägede juured ulatuvad samapalju ja rohkemgi maa alla, kui mäetipp kõrgustesse. [...] Mägi on kui Maa laamade kohapealhoidja, sest takistab laamade liigset liikumist ja üksteise kahjustumist; mägi töötab kui polt, mis maad kinni hoiab ja koost laguneda ei lase." (lugesin kusagilt)

Kuidas ma söögikohast toitu kaasa võtan

Kõigil oli lihstalt jälle naljakas vaadata, kuidas ma mitte midagi ära visata ei tahtnud ning seega sai minu kaasavõetud toidukarbi sisuks pasta lehtsalati, kartulite ja juurviljadega. Mida?!

Nublu ja 5MIINUST

Ühel õhtul viis üks meie sõpradest meid autoga külapeale sõitma ning kui ma neile Nublu "Für Oksanat" ja 5MIINUSE ja Nublu ühisloomet "Mul pole aluspükse" lasin, meeldis see kõigile uskumatult palju. Jah, ma tõlkisin ka kogu tähenduse neile ümber. Ikka meeldis.

Türgi vann ja Eesti saun

...kujutab endast kohta, kus inimesed käivad lõõgastumas, saunas jm - nagu spaa, aga mitte nagu spaa. Sest kui see oleks meie spaa, siis me oleksime veel Nõukogude ajas, välimuse järgi vähemalt.
Seega koht oli lihtne, aga mõnus!
Minu meelispaik oli kuum auruga täidetud ruum, mis kõige rohkem meenutas põhjamaalasele sauna. Mina veetsin seal oma 20 minutit ning minu kuumemas kliimas elavad türgi sõbrannad ei suutnud seal 5 minutitki olla.

Protseduurile järgnes keha koorimine..... mis see ikka olla saab? ....ja sisse astus suur (ma tahaksin kirjutada "vene", sest ta nägiselline baabuška välja) mammi, käes mingi ebamäärane nuustik (mis osutus kehakoorimise kindaks) ning võttis meid kõiki järjest ette. Ükshaaval, keset ruumi kivist alusele, kõigi ette ja pikali. Ja tädi andis minna - kooris kindaga naha nii puhtaks, et ma vist sündisin uuesti.

See oli üks veider kogemus.

60 miljonit aastat vana linnaosa

Inglisekeelne termin nagu "Fairy chimney" on aastatuhandete vältel kivistunud ja kuju võtnud, tuulte ja vee erosiooni ja muidu ilmaheidutuste tõttu vormunud kivi, mis algselt on hakanud tekkima peale vulkaanipurset ning nimelt kivistunud laavast. Capadokye on küla, kus peaaegu kogu elurajoon, majad, hotellid jne on ehitatud nende "haldjakaminate" sisse. Osa sellest ei ole enam kasutuses, kuid suures osas neist kivimitest elatakse ikka veel sees. Kuna koht on turistimagnet, on osadest "haldjakaminatest" saanud isgei hotellid ja hostelid.

Küla läheduses asus ka nö mahajäetud külaosa, kus on säilinud originaalsete jooniste ja kirjadega elusuuruses kirikud, altarid, majad, tunnelid jm.

Kaamlid ja kodutud koerad

Türgi tänavatel on uskumatult palju kodutuid kasse ja koeri. Kassi hing on visa, kodutu koer saab ka ehk kuidagi hakkama, kui tänaval sündinud on. Silmad on kurvad muidugi ning oma koju tahaks võtta nad kõik - tegin niipalju paisid ja kallisid, kui jaksasin.

Aga kaamlid. Need kurvad silmad, kui nad ootavad - lihtsalt käsu peale seisavad ja taluvad, et keegi neile selga roniks ja nendega ratsutaks. Jah, mitte vabadest kaamlitest ma ei räägi. Inimesed - ärge toetage loomadega ratsutamist, nendega sõitmist ja selgaronimist. Loom ei taha olla päevast päeva kusagil keset linna ketis või paela otsas kuumuse käes ja oodata, kui inimahvid talle sellga ronivad ja tema peab nende lõbustuseks oma jalgu kulutama. Ta ei ole selleks loodud. Loomad ei ole loodud meie lõbustamiseks ega kasutamiseks. Me oleme kõik osa slelest loodusest ning meil ei ole õigus teha teise liigiga seda, mida heaks arvame.

Mis ma üldiselt ütlen oma reisi kohta on see, et inimesed on meeletult sõbralikud, puhtad ja korralikud, abivalmid ja külalislahked. Söök on meeletult hea, ma ei tea, kuidas nad isegi kõige lambisema toidu paljast riisist suudavad niivõrd hästi maitsestada, et viib lausa keele alla, aga nad teevad seda kuidagi. Samuti on Türgi ajalugu, ja arhidektuuriline ajalugu eriti, äärmiselt põnevad. Sa ei tea enne, kui ei näe ja koge!