"Kes tasa sõuab, sel mädanevad aerud ära"

26. märts 2020 18:14 Köök, päikeseloojang. Karantiin ehk kogu maailm on lukus. Mu kodust on saanud kui minu oma väike maailm. Enam ei igatsegi siit ära või välja. Olen väga paikne ja sellega rahul. Ja saan ilma inimesteta, füüsilisel kujul, hakkama. Jah, ilma interneti ja arvutita oleks ilmselt ehk üksildasem tunne, aga olen aru saanud, et mu sotisaalsed suhtlemisvajadused saavad vabalt rahuldatud ka virtuaalselt. Mu kass istub mu juures köögis, aknalaual. Jälgib nii suure huviga iga liikumist akna taga. Busse, koeraga jalutavaid inimesi. Kõike jälgib. Ja mina jälgin teda. Olen teda viimaste nädalate jooksul hakanud rohkem märkama kui omaette isiksust. Kõik, mida ta teeb, on äärmiselt põnev. Kuidas ta voolujoonelislt lauale hüppab, ja sealt maha. Kuidas ta armsalt priske kassikeha põrandal lamaskledes sellele laiali laotub. Kuidas ta erinivetale asjadele reageerib: nagu näiteks, kui ma hommikul jooksuringilt tuppa tulen ja end venitan. Vaatab mind kui kõige veidramat e...

  Kas Sa tead seda tunnet, kui nagu iillllgeeelt kibeleb millegi tegemise järele? Nii, et paigal ei saa püsida? Nagu midagi tahaks rinnust välja hüpata ja enne ei saa rahu, kui see väljas on? Ma olen üpris kindel, et see on olemas meis kõigis. See tunne, nagu miski tahaks Sinust välja saada, nagu lausa KEEGI tahaks Sinust välja saada. Mitte päris nii nagu filmis "Tulnukas", aga ...tunne on sarnane. Nimetagem seda Inspiratsiooniks. Kui see tunne valdab, siis on vaja jätta pooleli kõik, mida Sa seni tegid. Töö, söömine, lugemine. Sul on vaja see MISKI endast välja saada! On mul õigus? Ja mida siis teha? Mida teha, et taltsutada seda Inspiratsiooni? Mõni laulab, mõni tantsib, mõni kirjutab, mõni luuletab... Mõni läheb jookseb pea selgeks ja teeb seni oma parima 5 kilomeetri aja. Mõni kirjutab muusikat või teeb videosi. Mõni pildistab ja mõni hakkab remonti tegema. Point on, et me kõik teeme seda. Me kõik Loome. Meil kõigil on oma Inspiratsioon. Ja millal o...

Lubadused endale: kasuta vähem Google Mapsi, ära snooz i äratuskella ja tegele oma vaimse tervisega. Jah, ma ei sea tavaliselt omale uue aasta lubadusi. Uus aasta võib tunduda nagu hea mõte, millal millegagi alustada, aga tegelikut võiks ju koguaeg midagi paremuse poole liigutada ja väikeste sammude võrra muuta :) Uuel aastal antud suured lubadused ununevad inimestel peagi või ei peeta neist kinni. Seda sellepärast, et inimesed seavad omale liiga suuri eesmärke ja liiga mitu tükki korraga. Võti on selles, et valida  paar väikest eesmärki, millest kasvab välja suur muutus. Sellepärast valisin endale paar väikest asja, millega aastast 2020 rohkem tegeleda või milelle tähelepanu pöörata.  Ma olen maailma halvim orienteeruja ja asukohtade meelde jätja. Ma suudan isegi ära eksida Mustamäel, kus ma elan. Olen otsustanud, et ju mul puudub ajus mingisugune "suunanäitaja" vidin. Aga õnneks on meil selline vidin, nagu nutitelefon, kuhu on sisse ehitatud Google Maps. Sel aastal...

Istun jälle lennujaamas. Pole ammu oma memuaare kirjutanud. Rohkem luule lainel olnud mõnda aega. Mõnus on  lihtsal t kirjutada! Siit tuleb minu lennujaama memuaar "Väljalase X." (Seda soodustab taaskord asjaolu, et mul ei ole muud teha, sest pean veetma terve öö lennujaamaas. Teeksin tööd, aga internetti ei ole. Isegi korralikku Microsoft Worldi pole, sest mu isiklikus arvutis on pakett aegunud. Oeh - vana hea Text Document, tere.) ---------------------------------------------------------- Käisin külas oma sõbrannal, kellega olime Erasmuse vahetusüliõpilasprogrammi ajal Ungaris elades toakaaslased. Me polnud üksteist näinud pea 1,5 aastat. Taasnägemisrõõm oli suur.... aga enne, kui üksteist selle puhul kallistada saime, suutsin ma Istanbuli lennujaamas esimese asjana ära eksida. Põhimõtteliselt koosnes mu reis (õnneks kirjapandud) märksõnadest, mis minuga selle jooksul juhtus. Kuna minuga alati juhtub. Siit tulevad mu m ärkmed: ISTANBUL Lennujaamas ära ek...

Mõtlesin, et teen seekord selline veidi tavalisema postituse - ehk siis ei lahka mingit mõttes mõlkunud teemat, vaid kirtjutan oma praegusest elu-olust. Ärge muretsege - see ei tule siiski selline eile-käisin-seal-üleeile-tegin-seda-postitus, pigem räägin praegustest muutustest oma elus. Ja neid on olnud käesoleva maikuu jooksul päris palju. Teen seda, et teile vähestele, kes te seda loete, ka ehk komplektselt ära seletada, mis muutused viimasel ajal mu elus toimunud on; ning ka ehk endale veidi mentaalse kokkuvõtte tegemiseks, sest olen üks neist inimestest, kes läbi kirjutamise oma mõtted selgeks ja justkui ritta seatud saab. Aga pikema jututa siis: Esimene muutus see kuu oli, et mu jaanuari kuust saati kestnud uue töö otsingud kandsid lõpuks vilja.  Miks?  Sest ma olen praegusel tööl olnud juba pea 4 aastat ja sest ma käisin siiski ka 4 aastat ülikoolis eriala omandamas ning plaan oligi peale seda ka erialane töö leida. Teletorn on muidugi saanud väga-väga koduseks ja n...

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, mis või kes on inimene. Kes olen mina? "Sa ei ole su tunded, Sa ei ole Su mõtted, Sa ei ole Su emotsioonid," ütles Echart Tolle oma raamatus, kes on üks selle ajastu suurimaid valgustatud inimesi. Aga kes ma siis olen? Kui rääkida valgustatud inimestest kodumaal, siis Tom Valsberg oma raamatus palus minna näiteks peegli ette ning küsida endalt, endale silma vaadates: "Kes see on seal minu sees? Kes see vaatab mulle praegu vastu? Kes see küsib seda küsimust?". Olen seda üritanud ja pean ütlema, et päris kõhe hakkab endale paar pingsat minutit sügavalt silma vaadates ja neid küsimusi sisemiselt endalt küsides. Või siis mitte endalt? Aga kellelt siis? Kas meie sees on hing? On ju muidugi teadus, mida saab alati usaldada ning mis on kindlaks teinud, mis on teoreetiliselt inimene. Rakud, bakterid, kromosoomid, DNA, RNA... Sisuliselt oleme me ringi kõndiv andmete ja info kogum, milles on rohkem baktereid, kui meid ennast. Üks õhtu...